Neljapäev, mai 28, 2020

Mu ingel on kodus!!!

Olen õnnelik, et leidsin inglikese kaelaketiga üles. Aasta oli kadunud... Kadus peeglilaualt... ja tuli täna ehete  sassi puntrast  kõige viimasena... Koristasin ehete karpe... See ingel kingitud Kristilt 50 sünnaks. Mulle väga armas. Aasta oli mul tunne, et miski ei ole niiviisi nagu olema peab, ma ei teadnud, kuhu jäi ingel... Nüüd rahu südames.
Nali on see, et eile otsin uue hõbeketti. Üle aastate. Oleks ma teadnud, et leian ingli hõbeketiga täna üles... 😊

Esmaspäevane pilt, kui varbapidi ujusin Emajões. Kaagvere rannas.

Eile käisin Raadil. Papa ja vanaema haual. Naeratan alati nüüd seal. Tean, et papale meeldib mu rõõmus ja värviline olemine . Usun ka, et ta hing on hoopis mujal. Jälgib ja naerab mind, hoiab mind. Loodan, et saan hauagi rohkem ilusamaks viimaks, olen sedagi mitu aastat soovinud...  Kurb on, et sugulased käivad oma poolel... Mina käin papa ja vanaema haua poolel pea ainsana. Sugulased ei ole minuga eal eriti suheknud, kuid see ka mind nii häiri, kui see , et nad unustanud papa ja vanaema... Minu teada olid omavahel lähedased... Vähemasti papa rääkis omal ajal nii...
Ma mõtlen vahel, et mina ei sooviks hauda ega seda unustatud muljet.. Sooviks rohkem, et hing jääks läbi õhu lendlema... Olen ju praegugi lendlev... Südametes... Rohkem polekski vaja...
Ei , surema ma küll ei hakka veel...
Surmale mõtlen vähe, kuid see on kindel , et surma eest ei jookse ära. Üks hetk tuleb ja usutavasti õigel hetkel... Seni tuleb elada täiega. Naudida. Rallida.

Olen sooje ilmu nautinud.
Kiikunud. Vaarika jäätistki söönud.
Teinud ühte ja teist ja kolmandatki.
Hästi kirju on olnud see nädal.
Nägin paar nädalat tagasi aiamaal kirjut liblikat.
Ja kuulsin õnne kägu...

Mida veel naise hing ihaldab...  Rõõm ja mure, kõik on ju hetlkel…

Kommentaare ei ole: