Reede, mai 15, 2020

Olen sattunud hoogu...

 



… ehk mõnda asja soovisin AINULT kaks pool aastat ning nüüd on need asjad täpselt millimeetriliselt omal kohal. Nagu lae all kappriiul... Jah, mul oli küll aasta aega riiulid, kuid need polnud need, mida soovisin... Selle kapi ostsin tõepoolest kaks pool aastat peaaegu tagasi sinna kohta, kus ta nüüd on... Ehk teisi  sõnu - ei saa ikka omas kodus kellelgi oma loomingut nii teha ning siis naeratada nagu olen väga rahul, kui tegelikult hing karjub alateadlikult vastu, et see ei ole see, mis olema peaks. Korraks võibki kena rahu tulla ja olla, kuid mitte kauaks... Mina  elan  koduseinte vahel päevast päeva. Kui on miskit valesti nagu, siis hakkab see miski häirima... Kõige hullem on see, et teeks ise oma kätega ümber,  aga... tuleb oodata õiget hetke õigete inimestega, kes on mulle käed, kellega saab midagi lahedat edasi teha või muuta...
Nii lihtne ongi mu elu!
Tuleb lihtsalt olla kannatlik ja tänulik. Tänulik, mis juba olemas on ja näha seda, mis võiks olla veel   parem või mida paremaks muuta. Ükskord niikuinii saab olema nii nagu mina soovin või õigeks pean.
Ma olen saanud mitu õppetundi nüüdseks, et alati peab ütlema, mida mina soovin ja tahan.
Ja nüüd on köök selline nagu olen aastaid unistanud ja rohkemgi.
Vaja veel valget nurgakapi seinale. Riiulit ei soovi. Ja ühte teist veel köögis nokitseda... Siis on mitmeks aastaks südames rahu.
Ahjaa, kraanikausski sai täna keeratud tagurpidi. On rohkem ruumi ja parem pesta nõusid nii minul kui ka teistel.
Ei olnudki vaja projekti, et oma köök uuesti paremaks kohandada. Et köögikoht uuesti hingama hakkaks. Mulle tundus vähemasti seitse kaheksa kuud, et energia puudub köögis üldse - kõik oli ja mingit energiat  polnud. Isegi viirukid ei aidanud eriti...  Kuigi egas ma ka seda eriti põdenud, ma teadsin, et seegi aeg saa b otsa lõpuks. Pöördub...
Täna oli vaja vaid kahe naise spontaansust ja natu hullust - ning valmis oligi. Paar eurot ka kruvidele ka. Ja kõik. Tehtud sai nalja ja naeruga.

Eilsest olen päris aednik! Ostsin endale labida ja reha. Siiani laenasin aiatööriistu. Kaua võib!

Sain olla 1. klassi e - õppes tädist õpetaja. Tule taevas appi! Mul on kahju lastest ja nende vanematest. Minu jaoks aru saamatu, kuidas me kasvatame loovust või õpetame telefonist/eemal olemist... Üleüldse kodu - kool on kurb värk. Tean seda enne viirust, eriolukordagi... Mulle tundub, et need kaks kuud on olnud hullemadki, sest enamus pole kodu - kooliga harjunud ja nii edasi. Mulle oli see tore ja hea kogemus selles mõttes, et sain olla taas üle pika aja ühele lapsele koolitükkide õpetaja/juhendaja/kontrollija. Olen nüüd oma silmaga näinud  , mida nõutakse lastelt...

Kommentaare ei ole: