... on naer ja nutt, rõõm ja valu, mure ja ARMASTUS, on hetked ..
Ühel hetkel saab kõik see, mis maa peal nii tähtis olematuks... Siis on tähtis hoopis muu, sügavam ja armastavam ... Mis see päriselt on, ma ei tea öelda... Kuid ARMASTUS jääb. Alati jääb. Tean. Usun.
Vahel väsitab elu ära maa peal... Väsitab, et jaksaks vaid lendu minna...
Mina ei suuda uskuda ega mõelda, et sind, mu noor hea ja armas isiklik abistaja Laura ei ole... Sa ei tule enam eal tööle ega lähe ka mujale tööle nagu veel laupäeval minu juures tööl olles unistasid... Kuid jääd ja oled igavesti mu südames... Ja loodan, et sealpool pilvi on kergem lennata...
Täna saab 14 aastast, kui papa ülalpool pilvi... Ma tean, et papa pole kuhugi kadunud, ta on lihtsalt nähtamatu... Hingesid ei näe ju eales. Hingi tunnetame. Papa hing on tihti mu juures, mitte alati - küllap tal ka omad toimetused lennates universumis...
Selle aja jooksul olen palju palju surmast mõelnud. Kas saab leppida ja harjuda surmaga... Huvitav, et nooremana nii palju ei mõelnudki sellele... Aga kas peabki kõigega ilmtingimata harjuma ja leppima... Alati nagu maa peal mingid käsud, et justnii on õige teha... Harjuda... Leppida... Aga harjuda saab teistpidiseltki, et kunagi kuskil läheb maa ja taeva piir ühte ja on üks... See on endast mõistetav. Või ei ole... Minu jaoks tundub rahustaveriti viimasel ajal mõelda niiviisi.,
Surm on valus ja kurb neile, kes on täies elujanus ja igatsevad armastada...
Me ei kujuta ette, mis on aga sealpool... Ma ei tea, kas usun või ei raudselt, et seal on paradiis... Arvan siiski, et ARMASTUST on rohkem... vähem pisaraid...
Ja kõik on OK nagu ütles papa mulle viimase sõnaga.
Papa oli tegelikult elust ja elamisest väsinud... Ta viimane sõna oli taeva ja maa piiril: "OK!"
Mina läksin tagasivaatamata mööda haigla pikki koridore oma teele...
Ilus lõpp.
Ilus algus.
Mulle näib praegu see nii...
Eile õhtune taevas. Läbi autoakna.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar