Pühapäev, aprill 03, 2022

Üksi...

 Eile õhtul vaatasin üle pika aja telekat. Armastan vaadata alati Srheki multikat. Sookoll on nii armas ja tark...

Pärast multikat oli hea film "Nüüd ja praegu". Jäin vaatama. Reklaamisisu ütles mõndagi mõtlema panevat... Hästi hea film oli... 

Reklaamiklippide ajal  hakkasin joonistama. Lõpetasin joonistuse kella kahe ajal öösel. Joonistasin vildikatega. Vahel tuleb kritseldamise  tuju. See pilt ei saanud kritseldus. Täitsa hea joonistus sai. Nimeks "Üksi elumeres". 
Varsti näete pildi ka. 😉

Ma tõepoolest väga ei mõelnud kurvalt ega olnud kurb. Mõtisklesin vaid üksinduse ja üksi jäämise ja üksi olemise üle... Värvidegagi. 

Kui palju tuntakse lähedasi... Kas ise tunneme end... Kuidas  tullakse üksindusega toime...  Sest inimene oma olemuselt ongi üksildane hing. Lihtsalt unustame selle olles rahva seas või tehes midagi, mis  meeldib teistele ka. Unustame nii õnnes kui mures. Tihti on  see hea, et unustame. Üksi olemine vahel ja tihti ajab nutma... Sest maailmakäras ei osata oma sissemishäält kuulata... Mina usun, eriti viimasel ajal, et ei olda iial päris üksi...Mina või sina ise oled enda juures. Igal on ka kõrgem mina... 

Täna on eriline pühapäev.
Üle paljude pühapäevade olen olnud päris üksi. Valetaksin endale, et hommikul ei olnud väike pabin mul sees, sest ühtki abistaja ei tule... Oli küll. Paar aastat on kuidagi... mugav olnud... Vanasti olin hoopis sagedamini üksi... Aga ei, täna meeldis mulle. 
Ma kuulsin  end. 
Ma nägin end. 
Ma tajusin end. 
Aajaa, naabrinaine käis kaks minutit. Rohkem pole keegi käinud... Ega ma ei soovinud, ei ootanudki...  Kuigi positiivsed üllatused on alati teretulnud. Täna ei tulnud ega olnud. 
Võin veendunud olla, et keegi ei teagi mind hingepõhjani... Kuidas saakski keegi teine kedagi hingepõhjani teada ja tunda, kui inimene ise ei tunneta oma hingepõhja...Mina küll veel ei tea omahingepõhja... Iga päeev avastan endas miskit uut sügavust... Mu hing ja mina isegi olen põhjatu...

Aga ärgem siiski kedagi tahtlikult või mitteteadlikultki päris üksi. Ka naeratava näo või mitte rääkimise taga võib olla üksi olemine. Rahva seeski. Oleme kohal. Siiralt ja ausalt. Enne veel, kui ei ole viimane hetk... Mõistkem üksteist. Hooligem iseendast ja teistest. 

Kuid inimene on siiski üksi oma elus. Üksi otsustab ja vastutab omaenda elu üle. Isegi siis, kui ta justkui vastutab ja otsustab paljude teiste eest...  

See on niivõrd lai ja põhjatu teema, et võibki mõtlema ja kirjutama jääda...

Kommentaare ei ole: