Oli korraks vaja linna, kohtusin veel isikliku abistaja kandidaadiga. Hommikul oli maa must, mõtlesime et ongi hea minna, ja siis kui bussiaeg oli käes, siis oli juba paari tunniga paks lumi maas...
Mina otsisin esimest korda välja paksu villa kampsuni - see saigi tuulutada, ta oligi üle aasta kapis seisnud. Käpikud olid ka esimest korda sellel talvel käes. Autosõidul ei pane ju neid kätte.
Koju tulles leidsin ukse tagant uued kontsakingad! Näe, ei peagi poodi minema ega jõule ootama, et päkapikud käivad ikka veel vahel!
Nüüd ma ootan kontsadega lahedat kohtingut või uusi lavasid... Lavadel saab neid väga ilusti ära võtta, ka maalimiseks! Jube lahe tunne on see, et kõik head asjad tulevad ise! Kuigi vahepeal on palju ka jamasid, mida ma oma ellu ei taha... Lõppude lõpuks on valik minu, kas mõelda, et elu on kerge või elu on raske... Minu elu on kerge, kui jamad lahendada...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar