reede, jaanuar 17, 2025

Lubasin endal olla...

 

Lihtsalt olin. Täna. Keset Tartut. 

Auras. 

Ma polnudki mõned aastad seal vee mõnusid nautimast käinud... 

Ei möélnud, et puhkan... Mu meelest juba sõna "puhkus"  on vahel väsitav ja ajab närvi... 

Olin hetkedes. 

Imestasin end - püsisin selili täitsa vee peal. Käsitsed olid. Kristi mind ei hoidnud, kuid oli mu kõrval. Ma unustasin mõnedeks hetkedeks kõik... kuid mõnedeks hetkedeks... Kuskilt tuli ikka pisike hirm, et ma ei suuda nii vee peal olla, et upun... Samas ujusin ka suht vabalt. Loomulikult selili. Käisin mööda vett. 

Kõige rohkem kartsin sinist torust alla laskmnist. Võib - olla mitte alla laskmist isegi niivõrd, kuivõrd, et Krsti peab mind süles toruni viima ja tagasi ratastoolini ka. Kuid Kristi ei jätńud... Niikaua hiilisin kõrvale, kui olimegi torust´all 😀

Aura joogikõrred jäätisekokteilis olid normalsed. Mitte papist.




Täna olid inimesed igati lahked ja abivalmid 😍 Uksed lahti ja kinni, küll taheti treppidel aidata... See oli armas. Kuid me Kristiga ei vajanud rohkem abi, kui tõesti uste juures.

Veel kohtusin viivuks ühe isikliku abistaja kandidaadiga. Usun küll, et meil võib tulla hea koostöö... 

Hetkel olen rõõmsasti väsinud. Tunne, et võin ikka sajaga edasi minna... See oli enne ka, kuid nüüd veel rohkem... 

Kommentaare ei ole: