Kodu müügiks...
Olen kaua palju rääkinud, et tahan lõppude lõpuks uut elamist, korterit või maja... Ühesõnaga, uut kodu.
Täna öösel ma ei saanud und... Mõtlesin, mõtlesin...
Mõtlesin praegusele kodule... Mõtlesin uue kodule...
Ja mõtlesin sellele, mis on mind takistanud siiani otsustavaid samme teha uue kodu poole...
Tabasin ära, et teen tehingu kodude vahel, mitte korterite või korteri ja maja vahel... Jah, see on arusaadav kõikidele, ka mulle endale, kui räägitakse korteritest ja majadest äris, aga mitte kodudest. Kes see ikka tahab tunnistada, et müüb või ostab kodutunnet... Kuigi raha alati on mängus kodutundes. See on ju elu. Samas on kortereid, kus polegi olnud (veel) kodutunnet...
Praeguses kodus olen elanud 35 aastat, kuigi seegi on vaid üks number. Ma ei suuda selle korteri kohta korter öelda ega mõeldagi. Ikkagi kodu. Kodu, kus on peaaegu kõik ammendunud. Siin on olnud lõputut palju rõõmu ja õnne, väga palju valu ja pisaraid, alati on siin laste naerud - nutud... Roosalik romantika... Minulik armastus on olnud õhus. See on olnud tavaline eriline minu kodu. Talviti külmade põrandatega, vahel aknalaudadel jääga... Suurte elektriarvetega, sest on elektriküte... Suviti jällegi palavus... Köök minu jala järgi, mille saab lihtsalt teha käepäraseks tagasi. Elektrijuhtmed uued... Vahetevahel siin-seal hallituski... Kuid loodan kogu hingest, et maja hakatakse renoveerima. Loodan seda olles ise ka kü juhatuse liikmena... Usutavasti siis, kui maja saab uue kuue, kaovad praegused probleemid. Ja algavad uued... Sest elu-olu on muutumises...
Mured mööduvad, rõõmud tulevad uuesti.
Usun, et suudan veel uut kodu luua täpselt endamoodi. Luua sinna ka ateljee ja galerii nagu olen aastaid salamisi unistanud ja soovinud. Nüüd on saanud hästi imeliselt ja üllatavalt välja öelda... Taganemisteed enam nagu ei ole... Mul on juba tõsiselt suuremat ruumi vaja! Maalide hoiustamisekski.
Võiksin lõppude lõpuks hakata saama käia väljas treppideta, kuigi nad ei ole olnud olulisteks takistuseks . Saab aga lihtsamalt lihtsalt.
Kindlasti uues koduski saab olema roosalik romantika, minulik armastus õhus.
Tahtsin seda postitada eile, aga poltergeist tuli vahele ja mõtelõng kadus ära...
Tahtsin seda postitada eile, aga poltergeist tuli vahele ja mõtelõng kadus ära...
Ma usun, et minusuguse naisel on kodude vahetamine natuke topelt keeruline, sest juba sotsiaalsüsteem ei ole kõikjal Eestis nii hea. Arvastavasti tuleb uuesti ja uuesti rääkima hakata, milleks on mul IAT-d vaja... AGA võib-olla ka mitte, ehk on see vaid minu väikene hirmupoiss! Mina ei tea, mis võib veel paremat tulla.
Tõenäoliselt varsti tuleb mu julge edasine samm ja oma kodu ametlikult müüki panemine. Ma ei kujuta ette, mis tunne siis on. Ja ma ei kujuta ette, mis tunne on uue kodu leidmine ja vastu võtmine... Uue kodu, mis jääb mulle kuni möllan elu!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar