´Üksindus
Üksindus
on värvitu vari eluringil.
Üksindus
on maitsetu mõru muremaik.
Üksindus
on padjapisara kuivanud rõskus.
Üksindus
on jäätunud silmahelk
tolmuses peegelpildis.
Üksindus
on paokil karjuva suu suudlust
ootav vaikus.
Üksindus
soovib olla
voolava kristallselge allkavee sulin
mustades mõtetes. Mõnikord.
Üksindus
on tihtilugu tuttav naerude kajas.
Üksindus
on sagedasti vaenlane talvisel rannaliival
mineku jälgedes.
Üksindus
võib lootust andev sõbergi olla.
Seda küll harva.
Sireliõite õnne neelamishetkel näiteks.
Üksindus
ei tunne kellaaega.
Ta hiilib kaugemale,
samaaegselt tormab ligi millal iganes.
Üksindus
igatseb pugeda salamahti
teise üksinduse sülle...
Omaenda luuletus meenus taas sel nädalal, mis peagi lõpeb... ja algab uus....
"Üksinduse" kirjutasin paarkümmend aastat tagasi... justkui eile...
Mul on järjest rohkem tunne, et on lihtsalt hetked, kus olla...
See nädal on olnd vahva. Kuid arvan, et erilisi hetki ei meenu hetkede pärast... Ja üksindus on ikka mu sees...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar