Ratastoolitantsu filmist saab juu nelikümmend aastat.
Sellise välk jahmatusega ärkasin hommikul. Miks täna - ei teagi.
Ausalt ma ei tea või ei mäleta, millal toimus esilinastus. Kindlast saaks seda uurida... Kuid ma vist ei tahaks hetkel täpsustusi...
Mäletan kurbust, kui mina ei saanud minna mingile esimesele vaatamisele. Ei tule meelde, kuidas sündmus nimetati siis. Ehk peaesilinastus - see kõlaks loogiliselt täna... Oli kuskil 1986 oktoobris - novembris. Mind ei võtnud ema kaasa... Jällegi ma ei mäleta miks...
Minu filmimine toimus ilusal suvepäeval... Ainult ühel päeval. Siis käisime ka Värskas tädi Eva juures võimlemas. Imestasin, kui kiiresti filmiti...
Oma aja parim dokfilm on kindlasti. Sealne sõnum kajab tegelikult siiani... Füüsiliselt on vägagi palju muutunud... Aga mõistmise , vaimse ja hingelise asjade poolt - kas ikka on mull samade teemade ümber? Kuidas ja kas saab puudega inimene võrdselt teistega elada... See kokkuvõtlikult ja lühidalt.
Mina ei meeldi endale üldse filmis. Olen seda varemaltki juba öelnud...
Aga siiski oli super julgus Hagile Tallinna Lauluväljakul ´jaatavalt vastata, kui tuli äkiliselt minu juurde ja küsis;
Kas oled see Tiia?
Kas tahad filmis ennast mängida?
Vastasin kohe. Mõtlemata. Tegelikult mõtlesin kolm sekundit. Vist.
See näis nii põnev.
Ma ei küsinud emalt, kes istus mu kõrval...
Siiani ei saa aru, kuidas aru sain, et olen see Tiia, keda Hagi filmi soovis,
See müstika minu jaoks.
Kuid hiljem on küsitud sadu kordi, kas olen see Tiia.
Jah, olen.
Või nüüd olen Tiia.
Nüüd on vahest noored küsinud filmi kohta, kelle vanemad mäletavad mind Ratastoolitantsust...
Mul on ikka hea meel, et Ratastoolitants pole veel kuhugile kadunud. Kuigi mitmed osalejaid on lahkunud ja tantsivad loodetavasti paremaid tantse pilvepiiril...
Mina usun, et paljud tantsud siin veel tantsimata mul. Need pean ära tantsima suurima rõõmuga 💖
Ja tuli mõte veebruarikski veel 😉😀💚 Kindlasti tuleb üks lahe veebruaripäev...
