Täna 5. septembril VDFMK päev

 5. september on  VDMFK  ehk eesti keeles Suu ja Jalaga Maalivate Kunstnike Ülemaailmse Ühingu päev, mis on pühendatud 70 aastapäevale. 

Palju loomist õnne meile kõigile üle maailma!

Pidupäev.

Soovisin täna teha ka kena video. Nagu kunstnikud üle maailma täna teevad. Väga võimas ja vägev tunne... Minu video tegemine jääb täna homsesse. Minu abistaja ei saanud tööle tulla ja seda ootamatult... 

Eks suurim kunst loomise juures ongi elujäämiskunst. Usun iseenda puhul küll. Kunagi ei tea, millal olen üksinda päev paar. Kuid saan ikka toimetustega hakkama. 

Maalides soovingi tavaliselt üksi olla. 

19 aastat VDMFK-s on andnud mulle julgus luua ja olla ka näituste korraldaja. Mul on olnud 107 näitust. Olen teinud palju töötuba. Mis kõige tähtsam - olen kohtunud  tuhandete inimesega, kes armastavad mind ja mu loomingut. Mina armastan neid.

Minu maailm on värviline ja värvilisemaks muutub. 

Energia õis / Energy Blossom

 

Akrüül

Minu selle aasta seitseteistkümnes uus maal "Energia õis"  sündis siis, kui tundsin, et minul endal hakkab energia korraks kaduma... Soovisin endale midagi ilusat, mis meenutab mulle, et maali ikka. Maali isegi siis, kui mõni töö kaob (mõneks ajaks) silmapiirilt... Miski ei saa ega ole füüsiliselt jäädav... Energia on alati, kui oskad seda hoida iseendas... Mälestustes kandub olnud hea energia praegusse hetke ning muutub veelgi paremaks ja võimsamaks, säravamaks energiaks, mis kiirgab seestpoolt väljapoole. Tunned ise seda. Teised võivad, kuid ei pruugi seda näha...  

--------------------------  

Acrylic

My seventeenth new painting of this year, "Energy Blossom", was born when I felt that I was losing energy for a while... I wanted something beautiful for myself that would remind me to keep painting. I paint even when a work disappears (for a while) from my sight... Nothing can and is not physically permanent... Energy is always there if you know how to keep it within yourself... The good energy that was in memories is transferred to the present moment and becomes even better and more powerful, a brighter energy that radiates from the inside out. You feel it yourself. Others may or may not see it...

Tore mängida juustega

Mulle on alati meeldinud kammimine ning pikad juuksed. Patside tegemine ja soengud. 

Nüüd vahva avata endalgi, kuidas sätin juukseid rahva ees maalides Võrus, Tartus, Pärnus, Haapsalus ja Tallinnas järgmine nädal. See on päris huvitav loov küsimus nii minule endale kui ka mu abistajatele.

  Maalikunstnikki peab ju ka kena välja nägema 😉
 Ja samuti veidi sexikaski 😋😉

Kunagi ei tea, millal võib midagi juhtuda ja kuna kuskil võib kohata tõelist printsi...  Armastust.😊

Nali naljaks, kuid nii see ju on.

Päris kohtumine inime(t)ega on päriselt kohtudes. Mitte läbi ekraanide. Vaid ikka elavas siin ja praegu portaalis. 😍

Loodetavasti kohtume uuel nädalal kuskil. Siis näete / näeme sedagi, kuidas on mu juuksed... Mina isegi ei tea seda veel...

Muide, tõsisemalt, ma pole  taas üksteist päeva väljas käinud... Aeg aga läheb maru kiirelt, ei saa arugi,  et miskit valesti... Kui just ei hakka mõtlema või ei vaata kalendrisse... 

Varsti saan taas välja. Viis päeva järgemööda.

See on rõõm juba ette mõeldes.

Kuigi mu peas käib hetkel selline logistika, et hoia ja keela: kes - mis - millal - kuidas... See on pea alati nii,  kui kuhugile lähen. Lühemalt. Või pikemalt. Arvan, et enamustel inimestel sedasi... Ainult mul ehk natuke rohkem logistika puslet...

Aga

kui miski on juba tehtud hästi, siis tuleb uhh, jälle tegin ära.

Küllap nii on ka seekord mõeldes septembri keskpaigale ette.😍 

Tegime Sirtsuga hea tiimina õunakoogi

 

Ratastoolitantsust 40 aastat

Ratastoolitantsu  filmist saab juu nelikümmend aastat.

Sellise välk jahmatusega ärkasin hommikul. Miks täna - ei teagi.

Ausalt ma ei tea või ei mäleta, millal toimus esilinastus. Kindlast saaks seda uurida... Kuid ma vist ei tahaks hetkel täpsustusi... 

Mäletan kurbust, kui mina ei saanud minna mingile esimesele vaatamisele. Ei tule meelde, kuidas sündmus nimetati siis. Ehk peaesilinastus - see kõlaks loogiliselt täna... Oli kuskil 1986 oktoobris - novembris. Mind ei võtnud ema kaasa... Jällegi ma ei mäleta miks...

Minu filmimine toimus ilusal suvepäeval... Ainult ühel päeval. Siis käisime ka Värskas tädi Eva juures võimlemas. Imestasin, kui kiiresti filmiti...

Oma aja parim dokfilm on kindlasti. Sealne sõnum kajab tegelikult siiani... Füüsiliselt on vägagi palju muutunud... Aga mõistmise , vaimse ja hingelise asjade poolt - kas ikka on mull samade teemade ümber? Kuidas ja kas saab puudega inimene võrdselt teistega elada... See kokkuvõtlikult ja lühidalt. 

Mina ei meeldi endale üldse filmis. Olen seda varemaltki juba öelnud... 

Aga siiski oli super julgus Hagile Tallinna Lauluväljakul ´jaatavalt vastata, kui tuli äkiliselt minu juurde ja küsis;

Kas oled see Tiia?

Kas tahad filmis ennast  mängida?

Vastasin kohe. Mõtlemata. Tegelikult mõtlesin kolm sekundit. Vist.

See näis nii põnev.

Ma ei küsinud emalt, kes istus mu kõrval...  

Siiani ei saa aru, kuidas aru sain, et olen see Tiia, keda Hagi filmi soovis,

See müstika minu jaoks. 

Kuid hiljem on küsitud sadu kordi, kas olen see Tiia.

Jah, olen.

Või nüüd olen Tiia.

Nüüd on vahest noored küsinud filmi kohta, kelle vanemad mäletavad mind Ratastoolitantsust... 

Mul on ikka hea meel, et Ratastoolitants pole veel kuhugile kadunud. Kuigi mitmed osalejaid on lahkunud ja tantsivad loodetavasti paremaid tantse pilvepiiril... 

Mina usun, et paljud tantsud siin veel tantsimata mul. Need pean ära tantsima suurima rõõmuga 💖  

Ja tuli mõte veebruarikski veel 😉😀💚 Kindlasti tuleb üks lahe veebruaripäev...

19 ja 9 võrduvad värvid ja näud

Kass Bongo sai täna 9 aastaseks. Oli kommi söömise sünnipäev.

Ma ei mõelnud välja, mis tordi talle teha 😋

Oktoobris saab Bongol siin omas kodus ka üheksa aastat. Ta ema jäänud auto alla ja Silver viis kassipojad mamma poole... Mina pidin siis kiisule olema vanaema... Nüüd olen vahell ema või lausa kuninganna...     Sest Bongo elab vägagi kuninganna kassi elu 😁 

Meil lihtsalt pole (veel) kuningat 😂😋 

Täna ajas Bongot segadusesse, mis mõttes ma kommipaki käes hoian... Tavaliselt toimetan juu jalgadega...

 VDFMK´-sse kuulun 19 aastat. 💖 Ma alguses tõepoolest ei uskunud, et suudan üleüldse värvide ja pintslite maailmas olla... Nüüd soovin aina rohkem olla... Saan hakkama. Olen elu värvide keskel õnnelik.

Sellest teemast räägin paari päeva pärast  pikemalt...

Täna tegin iseendale uhkelt pai 💖😍

Suve 2026 lõppu mõtted, videos

See video meeldib mulle endale ka... Räägin vägagi hästi. Mõni hetk tundub Mirjamiga, et tõlge oleks nagu liiast varsti...  Samas olen pildis suhteliselt vabalt võrreldes päis esimeste videotega. Nüüd annab vaid paremini aina teha 😉

Mitte midagi tarka...

Hommikul ma mõtlesin et tuleb teistmoodi pühapäev... Aga tuligi hoopis teistmoodi 😃

Kõike oli... Ja kõike ei olnud... Rõõm oli, kurbus oli ja muud tunded. Ja pool päeva läks Youtube'i mõistmiseks! Miks ta äkki hakkas subtiitreid ja tõlkeid jaapani keelde tõlkima jne 😆 Tänasel videol ärge lugege subtiitreid! See tõlge on täiesti ajuvaba 😂 Kusjuures kõigepealt ma kirjutasin ise, aga äkki Youtube'le ei meeldinud, et ma kirjutan jala abil ja mitte käega, mine võta kinni 😀

Praegu on mul tunne, et ma ei tee ühtegi videot enam, mul on kopp ees!

Aga kõige parem on see, et maal "Valguselaps" on taas kodus ning ootab uut näitust! 💖

Mitte viitsimisest sündis ehk tuleviku rõõm

 Ei viitsinud muud teha, kui proovisin videot teha. Ise. Üksinda. 

Kõik eelnevad videot on tehtud kellegi abiga. 

Olen varemaltki mõelnud, et võiksin hakata ka ise üksinda videosid tegema... Siiamaani võtsin hoogu... Mul läheb hoovõtt alati kauem.. 😋  

 Enda meelest panin subtiitrid ka alla, mässasin tunnikese, ikka pole tõlget ... Aga proovige, kas saate minust aru. Ongi mulle huvitavam teada... Jätke kommentaar, like või mida iganes.

Päris elus läheb mu kõnest - hääldusest arusaamisega keskmiselt kolm päeva... Aga mitu videot peaks tegema, et minu jutust saadakse aru :) Tänane mitte viitsimine on või oli huvitav tegemine...

Kardan, et nüüd hakkangi rõõmsasti videosid iga kell, kui tuju tuleb 😀 Ei pea ju igakord ootama lisakäsi ega häältki...

KÕIK ON VÕIMALIK.

OLENGI VEELGI NÄHTAV. OLEN ENDA BRÄND.

Hea uudis

Jumal tänatud - maal Valguselaps saabub mõne päeva pärast koju tagasi. Päeva parim uudis, et Valguselaps leitud. 💖 Kuu algusest oli kadunud... Oligi jäänud kuidagi jäänud näituse pakkimisel kaasa panemata...

 Ma arvasingi, uskusin, et Valguselaps pole jäävalt kadunud... Sellist uskumust ei saagi endasse võtta. ..

 Öeldakse küll igal pool, et minevikust tuleks lahti lasta... On  tunne vahest, et minevik peaks nagu kõikidel inimestel üdini .halb ´ja traumasid täis olema... Ma ei tea... Minu elu algas traumaga,  elus on olnud tuhandeid traumasid - pagana pihta ma pole neisse kinni jäänud. Päriselt ka. 

Ma ei tee vaid nägu, et on äge ja vägev elu. Mu elu ongi seda. Äge. Vägev.

Mäletan head.

Mäletan halba. Kui vaja. Näiteks kui jagan kogemusi...

See on minu elu. Olnud ei saa muuta. Tulevikku olevikus saab muuta.  Soovides veel paremat kui on olnud. Ja samas tean, et sel paremuse poole teelgi saab olema kurbust ja valu. Muidu ei saakski tunda head. Kui hästi siiski kõik on. 

Margot saatis esimese näituse pilte. Neid mul polnudki alles... Koduleht uuenes omal ajal, arvuteid olen vahetanud mõned korrad... Ühesõnaga, täna ma ei tea, kus osa pilte  on... Seda suurem rõõm on, et Margotil on pildid olemas, nüüdki veel 😍 

Nii hea on pilte vaadata. Polegi ma ise palju muutunud, iihhii - ikka näen hea välja... Muide, need kingad, mis jalas, olid hästi mugavad. Pildi vaadates meenus... Arvan, et neid maale enam näitustel ei näe... 

Momentiks, kui avastasin, et Valguselaps kadunud, kadus korraks ka tahe olla  maalikunstnik... Nüüd jälle vägagi tagasi.  

Valguselaps elab mu sees.  Vist...

27.08.2009 -st keerleb karussell täie hooga

 

Iga päev võib miskit tähistada... Kõiki tähistamisi ei peagi kõik teadma.. Võib. Kuid milleks... Mõni hetk on olnud iseendale tähtis... 

27. august 2009 ei unune iial. Seda jagan alati. Tähistan alati.

Avasin siis oma esimese näituse -  Unistuste lendlemine 💖 Lille Majas Tartus.

Samal päeval oli minult esimene töötuba ehk koolitus. 💖

Ja õhtul minule mõeldud kontsert, kus laulis German Gholami ka´. Nägin siis teda esimest korda elus. Olime koos laval. 💖

Üks päev nińg kogu elu keeratud sajaga tõesti unistuste lendlemiste suunas.

Siis ma veel ei teadnud seda.

Samal õhtul sain kutse minna näitusega Tallinna.

Nii see näituste karussell keerlema hakkas. Tänaseks on  mul olnud 107 näitus. Tundub uskumatuna ka mulle endale, Kuid olen õnnelik ja pisut uhkegi. 💖

Germaniga koos olen olnud, appi, ma ei teagi mitu korda laval.. Septembris olen  jälle:

 https://www.tiiajarvpold.ee/2026/08/septembrikuu-muusika-embuses.htmln

Näpistan end natuke, kas see kõik aastate jooksul on  olnud päriselt... Vahel tundub seda vähe - võinuks teha palju rohkem, Vahel tundub kõike tohutult palju. 

Võin teha endale pika pai 💖

Tuhat tänu Ragnarile, Helenale ja Margotile, kes aitasid võluva karusselli keerlema panna. Eriline tänu Ragnarile, kes juulis 2009 keset Emajõge keskööl hüüatas küsivalt: Tiia, kas näitust tahad, teeme... 

Nüüd täna tean kindlamast kindlamalt, et super head asjad võivad ja saavad tulla nagu välk selgest taevast. Ilma suurte projektideta...  Tuleb lihtsalt öelda jaaaa💖  

Täna mõtlen emale...

Täna mõtlen emale. Tegelikult talle mõtlen rohkem, kui arvata võib...

Sageli on arvatakse, ett ma ei mõtle või ei taha mõelda emale või ega suhelda temaga... Olen kuulnud mitmesugusi  arvamusi... 

Mina tean aga ise, mis tunded on mu sees. Ja neid ei saa keegi ümber lükata ega valeks teha. Need on minu tunded. Isegi mitte ema ise... 

Sest minu omas südames on ema kallis. Meil on jah lõpmatult palju olnud mitte head... Eriti siis, kui läksin oma ellu.., Aga nüüd tean, et kõik see, mis oli, on mulle vaid hea. Sain oma ägeda ja vägeva, võluva elu. Olengi täisväärtuslikus elus. Nagu ema mulle juba lapse saadik soovis, et saa suurena ise hakkama... 

Nüüd olen piisavalt suur. Saan ilusti hakkama. Olles selline nagu olen. Usiun, et olen vägagi lahe ja võluv hing. Olles ise ka ema ja mammagi.. Ema vist ei uskunud kunagi, et saan emaks - puuetega naine nagu olin... See tundus hullumeelsusena... Tean. Ja ometigi sain emaks. Ja nüüd olen mammagi... See õnne ja uhkuse tunne. Vahel tahaksin nii väga omaette, et mu ema kogeks seda vanaemalikku tunnet minu lastega... Võib ju olla, et saabki kogeda enda viisil - ma ju ei tea. Ema ei räägi minuga. 

 Mina räägiksin hea meelega.

Aga... kui ema ei taha kuulda ega näha mind - siis ei saa mina sinna miskit teha. Ma võin küll arvata, et ehk nukker tal minuta... ´Kuid ehk polegi tal nukker olla... Ehk hoopis rahulikum ja rõõmsam minuta emal... 

Tean, et ma pole olnud emaga alati üksmeelel. Lapsed vist ei saagi olla emadega päris üksmeelel. Siis oleks ka miskit valesti... Tihti pubekana ei öelnud erimeelsust välja... Tänapäeva noored on paremad välja ütlejad. See polegi vahel nii paha nagu näib... Kuigi noorus olevat alati hukkas. Mina ei ole võtnud päris kuldse tõena. 

Iga väiksem või suurem hing on omaette isiksus. Käib omal eluteel. 

Emal on sünnipäev... Nii sooviks talle minna gladioole viima... aga, aga, aga...  See oleks jälle ehk talle meelehärmi tegemine... 

Minu soovid on mõtetes emale. 

Tänudki. Siiralt ja ausalt. Ka kõige valusamate hetkede eest tänan ema täna ja alati. Olen aru saanud, et olnud on olnud ainult väga heaks hüppeks, kes olen - hakkaja ja tugev naine. 

Ma polegi emale sünnipäeval laulnud... Selle Suveniiri kontserdiajal Tartus laulsime  kõik koos "Väikese aed", video lõpus näete mindki kaasa laulmas. Siis lauldes mõtlesin emale...Täna pühendan laulu lõppu  talle 🌷💖

Need laulud ei saagi otsa

 

Sattusin hoogu, unustades kõik muu soovid, plaanid mured ja jamad ja hakkasin kokku korjama laiali olevaid laulusõnu ja noote! Tegelikult ega nad väga laiali ei olnudki, 1-2 märkmiku vahel. Aga nüüd on nad ilusti ühtede kaante vahel. Ja oh sa imede ime, kiletaskud said otsa! Sest laululehti tuli palju-palju!

Nüüd vaatame, kuna ja millal ma jälle laulan 😉 Kass Bongo oli ka väga üllatunud, et selgeks õpitud laule on nii palju, ma ise arvasin et poole vähem... 😊

Minu meistriklass otse kodus

 Täna tegin pisikese laheda ja toreda töötoa esmakordselt otse ühes armsas kodus Avinurmes. Mind lihtsalt kutsuti külla ning sooviti proovida jala abil maalimist.

Mind võõrustas Helerin oma tüdrukutega. Oli mõnus pärastlõunane pühapäev.

Olen sellele salamisi ka ennem mõelnud, et mis oleks, kui pakkuda end kodudessegi töötube/meistriklassi tegema. Pererahvas saaks tunnetada, kuidas on teistmoodi teha kunsti ja kas ongi teistmoodi. Vähemasti looks rõõmu üheskoos. Kes soovib ka sarnaseid meistriklasse enda koju, kutsuge mind julgesti külla.

Lõpuks saimegi neli imeilusat kunstiteist.

Elus esimene kord, muide...

 Kus olin elus esimest korda paar tundi tagasi? 

 Nii uskumatu, kui see mulle endale ei tundu, kui ma polnud ennem käinud Jõgeva kesklinnas. 😃 ´Ma ei mäleta vähemasti... Jõgevalt läbisõitnud aga oi kui palju...

Nii nii

 

                                                                  Jah, tõsi on, päevad ja hetked, üldse tunded, mida tunned, on sinu - minu teha. 

Kirjutan suht tihti sinu -.minu, minu - sinu, nii lihtsam oma mõtteid väljendada. Ei mõtle kedagi sinuga. End küll.

 Akna taga täpipealt selline ilm, et vikerkaar võib kuskil olla. Ma ei näe. Kuskil kindlasti on.

Sel suvel olen näinud vikerkaart vaid ükskord.  Suviti olen ikka rohkem näinud...

Aga tänasel Eesti taasiseseisvuspäeval on mul hästi vaikne, kuid mõnus olemine. 

Hommikul arvasin, et tuleb igav ja  üksluine päev. Olen ju pea kogu päev üksinda... 

Aga ei.

Maalisin ühe kihvti maali... Kevadest saadik oli mõte... Usutavasti septembri kontserditel võib näha 😉Enne ma ei panegi maali pildi kuhugile.... Vot, seekord ei näitagi kohe uut maali 😋 Mulle meeldib . 

Siis vaatan akna taga - jälle läheb jutt taeva all - pilvi. Pilved muutavad end väga kiiresti ja värve ka.Imeline. Samas paneb mõtlema ... Olen taevast vaadanud lapsest saadik - kuid selliseid toone ja pilvede kihte pole nagu ennem kunagi olnud... Ehk oligi, ei osanud vaadata... 

Homsest pühapäeva õhtuni olen kodunt ära. Külas. 

Kuldvõtmeke iseendas

 

Septembrikuu muusika embuses

Septembri alguses on kontserdituur "Septembrikuu muusika embuses"

 https://fienta.com/et/s/septembrikuu-muusika-embuses. 

Kontserdil laulavad Germán Gholami (tenor) ja noor tõusev täht Lilian Sauvola, külalisena esineb trompetil Hispaaniast Ali-Reza Gholami ning kontsertmeister Elina Vassiljeva.

Ja veel tean saladuskatte all, et võib näha kuskil kontserdi ajal septembrikuu värve, mis tulevad kellegi Tiia Järvpõllu pintslist! 😉

Muusika ja maalikunst saavad jälle kokku! 💖

9. september toimub kontsert Võru Kandles

10. septembril Tartu Jaani kirikus

11. septembril Pärnu Eliisabeti kirikus

12. septembril Haapsalu toomkirikus

13. septembril Tallinna Jaani kirikus

Tulge nautima ja olema heas muusika embuses! 💕

Salakavalalt, täna

 

Vau! See on esimene video, mille sain telefonist otse Youtube'i üles laetud! Ma ikka arenen! 😛

Suveniiri viis...

 

Ega ma ei mäletagi, miks ja mil hakkas Suveniir mulle meeldima, eriti Olev Vestmann... Liane Loog ja Heli Koppel... "Väike aed" tundub küll peas eluaeg... Minu meelest ka, nagu Liane isegi eile ütles, keegi  ei laula seda nii hästi kui tema see on Liane. 

Lintmaki saates olid mul lindid Suveniiri laule täis. Kassetidki. Kassetid praegugi kapi otsas. Maki pole enam.  

YouTobe´s polegi kõiki laule... Vähemasti mina pole leidnud.

Olen Suveniiri pubekana näinud vist neli viis korda. Kord olin puru haige, kuid siiski kiuste läksime´ Vanemuisesse kontserdile - ema oli vastu, aga tädi Elle ehk mamma oli ikka väga  poolt - ning siis juhtus ime: sain hetkega terveks. See lihtsalt oli nii. Ma ei köhinud ega aevastanud.... Arvan nüüd, et sedasi lähebki, kui sa miskit kogu hingest soovid... Haigusele lihtsalt pole enam aega mõelda. Keskendud parimale. Soovile. 

Minu ealised ei saanud üldse aru, kuidas kuulan vanade inimeste ansamblit... Tegelikult kuulasin kõike. Popist klassikani. 

Suveniir oli kuidagi südamlik, rahulikum... Laule sain kaasa laulda omaette. Siis ei julgenud avalikult teiste kuuldes laulda... Eile laulsin pea kõik laulad kaasa. Ja olin tänulik Germanile, kes on mind pannud  nüüdseks laulma. Oma moodi laulma. Vahele lisan, et lapsele armastasin mängida laval laulmist, siis julgesin... Pubekana kadus julgus. Ma ei imesta ka. Kui räägiti,   et ma ei saa laulda...

   Suveniir laulud siirad. Armastus...

Eks olin siis minagi esimesi kordi armunud...Jah, olin korra ka Vestmanni sisse võetud ... Praegu mõtlen naeratades, et naljakas oleks olnud, kui ma poleks olnud armunud või oma lemmikutesse sisse võetud .. 

 Siis tuli armastus... Muide, ega Aivarile ka väga ei meeldinud Suveniir, kuid sellegi poolest minuga kuulas... 

Laulud aitasid kuidagi igatseda.

Õppida kooliajal. 

Samuti nagu Dassini laulud ja Goya muusika... 

Nüüd laulan ise  "Tule õekest". Just Vestmanni oma, mitte Lillepea.  

Mul on varsti kontserdi repertuaar olemas, mida viie aastaga õppinud.  Ja need laulud tähendavad mulle nii palju... 

Suveniir elab.

Suveniiri laulud elavad minus...