Kummaline nädalalõpp

Üle pika aja on selline lugulaul, et kojuminek on määramata ajaks edasi lükatud :P Tule veel kolmapäeval linna ja joo õhtul klaas šampust. Ja siis käi neljapäeval ühe olulise inimese juures. Ja siis jäädki Tartu. Põhjus - ei-ei, mitte kellegi ega millegi pärast. Lihtsalt ei saa enam linnast tulema.

Tegelikult olin selle tunde juba unustanud. Aasta-poolteist tagasi oli seda tunnet üsna tihti. Asi lihtsalt selles, et mul on hetkel üksainus isiklik abistaja. Ja on ju normaalne, et kui inimene on tõbine, siis tuleb ennast ravida. Kõigil teistel inimestel on oma normaalne isiklik elu, ja siin ma siis nüüd olengi. Ega ma kellegi peale pahane ei ole. Lihtsalt olukord kui selline ajab naerma, ja ega siin ei aitaks vist ka ükski seadusemuudatus ega reform, millest Facebookis on täna ja eile hästi palju juttu olnud.

Vaadake ja mõelge kaasa:

http://www.youtube.com/watch?v=yfidgEEv-R4&feature=youtu.be

Mina kõigega päris nõus ei ole. Minu jaoks oli ikkagi päris esimene film puuetega inimestest, ehk tollel ajal veel invaliididest "Ratastoolitants". Mis siis, et mina ise ei olnud seal mina ise - aga vahet pole, aeg oli selline. Palju on muutunud küll, paremuse poole. Ja samas on palju ka seda, mis ei ole muutunud - aga peaks. Mina isiklikult olen ikka ja jälle rääkinud ja mõelnud, et teenused ei tohi inimest killustada ega sundida ennast mitmeks tükiks rebima. Mina olen üks ja ainus, ja ma ei saa kuidagi olla hommikul üks, lõuna ajal teine, õhtul kolmas - ja nädala pärast kolmekümne kolmas. Ja on tõesti vaja individuaalset lähenemist abivahendite ning teenuste vajadusele - minu puhul on nendeks ratastool ja ilmtingimata ka IAT. Aga siin ma nüüd olen - ratastool on täiesti olemas, aga temast ei piisa, et koju veereda. Isegi kaldtee ega madalad bussid ei aita - neid viimaseid maakonnas veel ei ole ka, kui mõni ongi, siis satub korra aastas ette. Nuta, naera või jää koju istuma. Aga mina ei pääse hetkel koju istuma ka :D

Igal juhul homme 3.advent ja jõuluimede aeg, küllap leiab mõni päkapikk ka tee siia, kelle seltsis koju jõuan. Miks mitte siis niikaua küla peal olla, ja järgmine kord jälle küla peale tulla - ega praeguse olukorraga veel elu ei lõpe.

Head 2. advendi!  

Päkapikud rallivad ja  piiluvad sajaga!

Tänased mõtted

Olen kodus. Hetkel üksi. Kodus, mis on olnud 10 aastat minu oma. Kodus, kus olen olnud ja elanud tegelikult juba 24 aastat. Novembris sai 24 aastat, kui olin esmakordselt exiga siin. Ja siis mõtlesin ja ütlesin seda ka exile, et Kaagverre ei soovi mina küll jääda kauaks... 
Siin olen  olnud väga õnnelik ja väga õnnetu. Nüüd tean, et kõik raskused ja hirmud on tulnud mulle kasuks. Ilma nendeta ei mõistaks pooli asju, mis elus on. Nendeta ei oleks ma kohtunud iseendaga ja oma hakkama saamisega. Muredega. Rõõmudega.
See korter ei olnud vahepeal mitte kellegi oma. Seda korterit polnud majas ega Eestimaal olemas - ka see variant oli (vb on praegugi kellegil niisugune probleem) võimalik. Mina ei osanud sellist jama uneski näha. Ma isegi ei mäleta enam, kui kaua jooksin valla ja kooli vahet, et  selgust saada üheskoos ametnikega...
Siis istudes Mari - Liisi autosse karjatasin rõõmust. Olin notari juures allkirjastatud dokumendid. Lõpuks oli olematu korter, kus elasin, siiski olevaks ja veel minu omaks.!Mäletan, et Liisu küsis kallistades, kas oled nüüd õnnelik...
See oli 10 aastat tagasi.
10 aastat tagasi oli üleüldse väga keeruline ja raske sügis. Ja see suur rõõmuhetk andis mulle juurde turvatunde ja enesekindluse. Muidugi kasvas mu usk. Ma ei teadnud küll, millesse usk kasvas, aga kasvas.

Neljapäeva õhtul vaatasin Kanal2-s "Keda ma küll armastasin?" .  Lähisuhte vägivallast tuleb ikka ja jälle rääkida. Kahjuks see on jätkuvalt varjatud elu. Hea, et teema ei ole enam nii vaikne... Peast käis läbi mõte, et mul jätkuks hullumeelset julgust siia jääda - samas usun, et tegin õigesti. Teine mõte oli see, mis saade ajal peast läbi käis, et loodan südamest, keegi ei ütle neile naistele, kes julgevad oma juhtumist rääkida avalikult, et nad ise on süüdi... Mulle on öeldud. Sel teemal pole ma küll kõvasti rääkinud, kuid see arvamine aeg - ajalt tuletab kohutavaid kogetud läbielatud meelde.
Olen õppinud arvamustega elama.
 Hirmegi olen õppinud taltsutama. Ma ei saa öelda, et neid üldse ei ole. On. Ja arvatavasti on mu sees alles kõik hirmud ja paanika, mis olid 13...15 aastat tagasi... Mingil määral segavad mu elu, nt uue suhte leidmisel ja loomisel - tõmbun tagasi ... Ja samas on neist tohutult kasu - oskan ettevaatlik olla.
Ausalt öeldes, sooviksin, et saade näitab ka mõne mehe juhtumit. On ju teada, et meeski võib olla ohver...  
Sellest teemast võiksin veel ja veel kirjutada...

Aga täna saan öelda: olen õnnelik :)
Kuigi olen üksi ja kõik ei ole veel nii hea kui sooviksin... Küllap kõik tuleb tasapisi  ...
Kas Kaagverre jäängi - seda ma täna ei oska öelda. Unistan suuremast ja madalamast elamisest küll, kuid...

Ei ole minu asi selle loo asjaosalisi kuidagi kommenteerida http://www.tarbija24.ee/2618088/ema-kaebas-lapsed-hooldekodu-vola-parast-kohtusse . See lugu pani lihtsalt mind taas mõtlema...

Ma usun, et - seda olen eluaeg sedasi mõelnud - vanana ei soovi kellegi kaela peale jääda. Lastel on oma elu! Minu kui teise inimese, olgugi ema, väeti elamine ei tohiks segada laste elu. Ja vastupidi. Kui olen elujõuline vanamemm (juba või alles 30 - 40 aasta pärast) , siis ei tohiks ka mindki keegi segada oma elu elada.
Igaüks meist peab suutma oma elu elada! Suure kirega. Mõistmisega. Armastusega. Kindlasti teineteise austusega.
Kui ma siiski ei saa enam iseendaga  hakkama, tuleb midagi mul hea lahendus leida. Võib - olla ka hooldekodugi... AGA seni soovin head IAT-d, ka pärast 63 eluaastat. Ma ei suvatse päeva pealt iseendaga hakkamist maha panna. Minu teada praegu võib IAT saada kuni 63 eluaastani. Ja kindlasti IAT + aktiivne elamine tuleb kokkuvõttes odavam kui hooldekodu. Nii minule... kui tervele riigile.  Ja muidugi soovin ja loodan ise ka IAT rahastada. Selle nimel tuleb praegu veel pingutada.

Loodan, et Eesti sotsiaalsüsteemgi läheb paremaks ja paremaks. Kuigi mõned märgid on küll ohtlikud, mõtlema panevad ...  http://www.decivitate.ee/?news_id=2033 Loodan väga, et Eesti rahvas ütleb EI sellele.

See esimene detsembri nädal

tuleb arvatavasti  mul keeruline. Arvatavasti on ka mitmeid edasi lükkamisigi... kuid eks ikka kõik hädavajalik saab siiski tehtud.
Momendil mu ainus isiklik abistaja on haige.
Usutavasti uusaata tuleb isiklikke abistajate suhtes kergem. Seekordsele tööpakkumisele on juba vastatud mitme inimese poolt. Loodan väga, et mõne kandideerijaga ka lähiajal kohtun.  Ja muidugi loodan väga - väga, et neist ükski  on minu inimene st  isiklik abistaja.

Soovin kõigile head detsembrit!