Roosata 35 näituse ülespanek....

...  Jakobi Mäe Kultuurikojas:

 Esmane pilt,  mis üleüldse pihta hakata ruumi ja maalidega.

Kuidas kujundada ruum...

Kas kõik  maalid seinale või jätagi näitus põrandale

 Leidsin näitusesaalist klaveri.

Ehk vahetaks maalimise klaverile...

 Selline sai  näituse esimene sein

Helenaga,  kes Jakobi Mäe Kultuurikojast,

kes küsis täpselt õigel ajal, kas olen nõus neil näitust korraldama.

Pärnu Rehabilitatsioonikeskus oli   just öelnud, et neile siiski ei sobi... 

Võib - olla äraütlemise ja küsimise vahe oli ööpäev...

Täna panime näituse  üles. 

Aitäh mu super  heale tiimile,  Kaarile, Helerinile, Lehole ja Joonasele, kes aitasid näituse  kenale õnnestumisele kaasa!

Ees seisab   kohtumine õpilastega...

Muide, täna oli  ajalooline päev  ka mu riietumises  - mu riietumises puudus roosa täpikenegi.  See on  midagi uut!  Isikliku abistajale Kaarile, kes  on  USA-st tagasi tööl,   oli hämming, et olen roosata....  Vahel tuleb   oma imagos üllatusi teha! :)

Massaaž ehk viimane aeg hakata tibiks :)

Otsustasin lõppude lõpuks hakata enda eest hoolitsema. Füüsiliseltki.

Täna käisin massaažis. Johanna juures.
Kui Johanna oli mu isiklik abistaja, siis lihtsalt ei jäänud muu jaoks aega... Rollid olid teistsugused. Ja ega mul ei jäänudki nagu   aega st IAT tunde üle, et minna kuhugile massaažisalongi mõnulema, siis jäigi mõtted mõteteks.
Unelmaks.
Täna siis läks unistus täide. :)
Ma suutsin vist veel Johannat üllatada... Näiteks, ta ei teadnud, kas saan kõhuli olla... Arvasime küll, et mu abistaja, kes on üle aasta olnud minuga nagu teab  mind.  See aga pole nii!  Võin öelda,  et kui vaja,  võin ka pea peal seista! Ainult jalgadel seismine  on küsitav  - või on see hoopis valikuline puue :) (On sügav, raske ja kerge puue, kuid mul olevat valikuline puue, mis mugavus. :) Sedasi  usuvad minu sõbrad viimasel ajal. Ka mina ise!)
Aeg - ajalt magan muide kõhuli.
Massaaži tunniga jäin hästi - hästi rahule! 

Nüüd küsite, miks ei kasuta ma rehabilitatsiooni, mis ette  nähtud... Esiteks, mulle tundub see  nagu   konveieri peal olemine, et peab, muidu jäädki millegiks ilma... Teiseks, paar korda aastas massaaž või ravivõimlemist mulle  kindlasti ei aitaks....  Kolmandaks, mäletan palju  negatiivsust, mis seotud just haiglate ravivõimlemisega... Viimane kord öeldi, et elan veel 10 aastat,  kuna mu kael nõrk.... Siis käisin Maarjamõisas, kasutasin reharaha - esimest ja viimast korda. Mu jalad surid magades pidevalt,  mõtlesin, et ehk saab abi... Aga võta näpust! Tänaseks on 10 aastast juba mitu - mitu aastat  üle läinud - ja ma ikka elan! Ei ole ju tahtmist enam kasutada reharaha... Raha iseenesest ei aita...  Ma ei ütle, et rehabilitatsiooniplaane ega -rahasid ei ole vaja. Vastupidi hoopis.

Täna sain öelda, et olen vist eelmine nädal parema jala ära  venitanud  põranda pesuvee pange tõstmisega. Muigasime - seda ju ei kuule enamuselt, kes tulevad massaaži. Ikka käed on tavaliselt läbi tõstmisega..

Usun, et sel sügisel - talvel saan paika panna massaaži,  ujumis ja võib - olla muu trenni  tunnid, kus tegelengi oma keha hoidmisega. Soovin 25 aasta pärast sama hea  välja näha !!!  Endast lugupidav daam ikka teeb igasuguseid trenne ja käib kõikides salongides!  :D Olemata, kas tal on erivajadusi või mitte...

Johanna tehtud massaaži   soovitan kõikidele!

Minu uus, kuid veel lõpetamata maal

Maali nimeks saab "Igatsus".
Võib tunduda, et pilt on valmis. Minule mitte. Mõned kohad vajavad veel värvilaike. Mäkerdamist. Mitte palju, aga siiski... Maal on siis valmis, kui ei  oska enam mitte kuhugile  värvi juurde panna. Ja siis lakk peale.
Praegu on töö seisnud paar nädalat. Pole lihtsalt vaimu peale tulnud paariks tunniks, et "Igatsust" lõpetada.
Idee "Igatsuseks" on minu seest, abiks muusika ja mõned videod...  Mina ise arvan, et lõpptulemus  saab väga lahe :)

Näitus jääb ära ja näitus tuleb!

Elu on kummaline.

Pärnus jääb  näitus ära. Sest näituse soovijad avastasid eile, et neil  siiski EI ole näituse jaoks vaba seina... Paar kuud  sain aru,  et sinna majja  on näitust väga oodatud. Seda enam, et  maja on  minu meelest Pärnus oluline koht paljude inimeste jaoks - Rehabilitatsioonikeskus. Soovitasid küll teist näituse kohta, kuid mul on nüüd tekkinud küsimus, kas seal on ikka hea  ligipääs kõikidele... Kindlasti uurin.
Naljakas, kaldteedki vahetevahel ei tee näitusele teed... Rehabilitatsioonikeskus, kus see iganes asub, võiks olla siiski ruum kunstile.  Kunst on ju midagi palju  hingele! Hingki vajab tihti kosutus ja  veel rohkem kui füüsiline keha...

Aga täna  hommikul sooviti mu näitust Jakobi Mäe Kultuurikotta https://www.facebook.com/Jakobi-M%C3%A4e-Kultuurikoda-157593044253960/timeline/ . On küll taas Tartus, kuid usun, et seda näitust näevad hoopis teised inimesed, kes pole veel minu töid näinud. Ja paljud noored inimesed.
Näituse panen üles juba reedel.

Seega, Pärnu näitus lükkub kaugusesse.
Märtsini 2016 on mul näitused juba plaanis. :)

Hakka koristama, kui südames tühjus!

See mu kuldreegel:  hakka  koristama, kui südames tühjus.!
Valetaksin esmalt iseendale, kui ütleksin, et    mul oli hea ja tore nädal. Ei olnud mitte. Palju häid asju oli loomulikult ka.... Kuid... Taaskord tõdesin, kui vajalik on sõprade toetus. Aitäh teile! Arvan, et kui nüüd selle blogimise postitan, siis...  tunnetan taas rõõmu.
Aga hommikul jõin tuimalt kohvi, ja järsku hakkasin koristama. Tasa - tasakesi, ja ikka hoogsamalt. Kui hinges ei ole korda, siis  olgu vähemasti kodus puhtus ja kord.     Mul on tunne, et mu hing mustendab... Tean küll, et see ei ole nii!
Praegu õhtul on päris mõnus olla. 
Kuid
mitte minulikult ei mängi ei teler ega mingi muusika. Seda juhtub üliharva. Või õieti ei juhtugi... Ma lihtsalt ei suuda vaikuses olla - mul on tunne, et elu on kadunud...  või kaob... Täna suudan. Soovin ka.
Õhtul süües sooje võileibu (hea nali, uue delma kaant pidin pooltundi avama, lihtsalt ei tulnud pealt. Kaklesin margariiniga - lõpuks omaette naersin, aga mitte alla ei andnud. See juba minu moodi, eks ole!)   mõtlesin, mõtlesin ja mõtlesin...
Nüüd on kaks võimalust: kas ellu tuleb miski väga hea või muutumist ei saagi olemagi....  Loodan siiski esimesele võimalusele... Teisiti ei saa ju olla!
Kas ma olen liiga palju armastanud või hoopis liiast vähe... Äkki ma ei tea üleüldse, mis armastust... Petan oma säraga... st et ma ei tohi see olla, kes olen...
Miks mu minevik saadab  ikka ja jälle... Kas nii raske on minevikust lahti lasta...  Andestada.... Minna oma eluga heaga edasi...  Usaldada iseend ja iseenda oleviku / tuleviku... See ei ole ju raske! Ütlen ausalt, et kibestumiseta ja vihata on tuhat korda kergem edasi minna... See arvamine võib  näida tüütu ja mis iganes, kuid see on nii.  Ja ma andestan ikka, kas või märkamatult,  südames...
Tean,  et olen üksi. Kuid mitte üksinda. Usun, et enam ei jää ka päris üksinda... Hea küll, kuidas üksi olles hakkama saan või ei saa, see jääbki paljudele mõistatuseks... Olen õppinud lihtsalt iseenda hoolitsevat võitlema. Vahel ei saa ka mu abistajad aru, kuidas nendeta toimetan. Vahel ei saa mina isegi aru! Aga tehtud saab...
Üksi - olemisega olen harjunud. Mitte leppinud. Tegelikult sellega ei tohigi leppida...  Juba lapsest saadik olen harjunud kahe sõna "oota" ja "kannata" tulemusena üksi - olemisega. Teadsin siis ja tean nüüd, et  ma ei tohi olla kellegi kukil.  Tuleb hetk ja tullakse,  aidatakse, ollakse, mõistetakse....
Ka  kõige lähedasemad peavad oma elu elada saama.
Ja mina oma elu.
See on normaalne elamisviis.
Soovin vaid, et usaldust armastuse vastu ei kaoks....  See oleks kõige koledaim asi...
Olen nõrk. Täna.  Tean. Vahetevahel võib tugevamgi naine end nõrgana tunta. Häbita. Sest ta on siiski ainult naine ;)

Homme jätkan  koristamist tagatoas...
Küllap mu südagi jälle selgeid puhtaid rõõmusärasid täis...
Või on neid praegugi seal...

Ahjaa,  varsti on mu näitus Pärnus. Sedapuhku kauem kui üks päev.
See on üks rõõmukild juba!