Rõõm varvastel käes

Minu nädalavahetuse töö "Rõõm varvastel käes", akrüül, 24x30

Tegelikult maalisin seda neljal päeval. Mitte ei õnnestunud tunni ajaga! Kuid ma ei olnud ju lava peal ka! 😂 
 

1001 õnnekilluga päev

Müstika - joogiklaas kukkus lambist ülevalt riiulilt maha, abistaja Mirjam pesi samal ajal nõusid, kui klaas riivas potsatades ta õlga ja sealt maha 1001 killuks! Mina kuulsin ainult klirinat ja Mirjami karjatust ja terve köök ja tuba oli kilde täis... 😀 Õnnelik õnnetus, aga ikkagi müstika! Aga õnne peab olema! 😊 Nüüd jätkub õnne küll kauaks ajaks! 💗 

Siis tuligi esimene väike õnne rõõm - saime teada, et täna on niisama rooside kinkimise päev! Mina sellisest päevast ei olnud kuulnud, kuid Valev kinkis meile mõlemale Mirjamiga roose! Nii armas on vahel täiesti üllatavalt lilli saada, on siis kinkimise päev või ei ole, vahet pole! 

Ühte-koma-teist oli täna veel, aga jäägu mõni asi enda teada ka. 
 

 

Käisin üks hetk, üleeile, ärikat mängimas 😀😋😉 Noo, pisikeses käekotis oli kaks telefoni - vana ja uus, kuid unustasin kaasa võtta joogikõrt... 

Ma ei tulnud selle peale, et maakler Rainer https://olgo.ee/#  pakub kohvi ka.  (Hämmastav, kuidas mu endised abistajad mäletavad minu kohvi suhkrut 😂 , kui magusat kohvi joon..) Rainer jooksis oma kontorist alla Reval Cafe´sse ja sai pappist kõrre. Armas hästi. Sai kohvi juues tähtsaid asju arutada. Nippe meelde jätta...

Kuid olen palju mõelnud sellele nüüd, et õigem on mul hakata iseenda maakleriks 😄😉 , seega proovida ise kodu müüa tulijale, kes soovib  luua siia pesa... Vot sellist kogemust mul veel ei ole. Hakkab olema. Võimalik on palju ja rohkemgi veel. Ja ainult head. 

Samuti olen suhelnud maakler Tähtiga https://uusmaa.ee/tahti-tobreluts/?fbclid=IwY2xjawISmptleHRuA2FlbQIxMAABHaK9wlMV1u63UXWvKe2F0kFqTPk9XWk6FsIpAhFIo8sxltGVR5LwC0rHBQ_aem_Qb_kP6igp7NPLimuwPvFfw , kes usub, et mina teen uue kodu teoks... Nii et mul toetajad ja nõuandjad olemas.

Nüüd on kõik minu enda teha. Otsustada. Vastutada. Luua. 

Pisut kõhe tunne on. 

Kuid pean hakkama saama. Millal see kõik juhtub... Usun, et täpselt õigel aja ja ei minutki hiljem. 

Täna olin vähe tujutu. 

Elu tundus kuidagi mõttetu...   Ma ei mäleta tükkimal ajal sellist tuju enda sees... Mõttetus ajas pahuraks... Aga sedagi on mulle väga vaja. See panebki mind uue hooga tegutsema...

Mammal hakkas igav...

 ... Ja sai mängitud natuke... Sorteeritud mänguasju... Leitud ajaloolisi asju, nagu viimase lauatelefoni, mille number 353383 on mul siiani meeles, see oli nii hea number, ja lipukese...  

 

 Kodu müügiks... 

Olen kaua palju rääkinud, et tahan lõppude lõpuks uut elamist, korterit või maja... Ühesõnaga, uut kodu.

Täna öösel ma ei saanud und... Mõtlesin, mõtlesin... 

Mõtlesin praegusele kodule... Mõtlesin uue kodule...

Ja mõtlesin sellele, mis on mind takistanud siiani otsustavaid samme teha uue kodu poole... 

Tabasin ära, et teen tehingu kodude vahel, mitte korterite või korteri ja maja vahel...  Jah, see on arusaadav kõikidele, ka mulle endale, kui räägitakse korteritest ja majadest äris, aga mitte kodudest. Kes see ikka tahab tunnistada, et müüb või ostab kodutunnet... Kuigi raha alati on mängus kodutundes. See on ju elu. Samas on kortereid, kus polegi olnud (veel) kodutunnet... 

Praeguses kodus olen elanud 35 aastat, kuigi seegi on vaid üks number. Ma ei suuda selle korteri kohta korter öelda ega mõeldagi. Ikkagi kodu. Kodu, kus on peaaegu kõik ammendunud. Siin on olnud lõputut palju rõõmu ja õnne, väga palju valu ja pisaraid, alati on siin laste naerud - nutud...  Roosalik romantika... Minulik armastus on olnud õhus. See on olnud tavaline eriline minu kodu. Talviti külmade põrandatega, vahel aknalaudadel jääga... Suurte elektriarvetega, sest on elektriküte... Suviti jällegi palavus... Köök minu jala järgi, mille saab lihtsalt teha käepäraseks tagasi. Elektrijuhtmed uued... Vahetevahel siin-seal hallituski... Kuid loodan kogu hingest, et maja hakatakse renoveerima.  Loodan seda olles ise ka kü juhatuse liikmena... Usutavasti siis, kui maja saab uue kuue, kaovad praegused probleemid. Ja algavad uued... Sest elu-olu on muutumises... 

Mured mööduvad, rõõmud tulevad uuesti.

Usun, et suudan veel uut kodu luua täpselt endamoodi. Luua sinna ka ateljee ja galerii nagu olen aastaid salamisi unistanud ja soovinud. Nüüd on saanud hästi imeliselt ja üllatavalt välja öelda... Taganemisteed enam nagu ei ole... Mul on juba tõsiselt suuremat ruumi vaja! Maalide hoiustamisekski.

Võiksin lõppude lõpuks hakata saama käia väljas treppideta, kuigi nad ei ole olnud olulisteks takistuseks . Saab aga lihtsamalt lihtsalt.

Kindlasti uues koduski saab olema roosalik romantika, minulik armastus õhus. 

    Tahtsin seda postitada eile, aga poltergeist tuli vahele ja mõtelõng kadus ära...

Ma usun, et minusuguse naisel on kodude vahetamine natuke topelt keeruline, sest juba sotsiaalsüsteem ei ole kõikjal Eestis nii hea. Arvastavasti tuleb uuesti ja uuesti rääkima hakata, milleks on mul IAT-d vaja... AGA võib-olla ka mitte, ehk on see vaid minu väikene hirmupoiss! Mina ei tea, mis võib veel paremat tulla.

Tõenäoliselt varsti tuleb mu julge edasine samm ja oma kodu ametlikult müüki panemine. Ma ei kujuta ette, mis tunne siis on. Ja ma ei kujuta ette, mis tunne on uue kodu leidmine ja vastu võtmine... Uue kodu, mis jääb mulle kuni möllan elu!