Lumist volberdamist:P

Jeee ! Mul on jälle 2 kihvti uut abistajat. Tegelikult teadsin Erikat ja Ragnet, ja suhtlen nendega juba pikemat aega. Jube tore kogemus oli käia linnas 2 uue isikliku abistajaga, ja mõlemale nippe jagada. Nad proovisid juba lükkamind-tõmbansind-süsteemi:P Läksime Du Nordi sööma, kuna mina ei olnud juba paar päeva õieti midagi söönud, ja pea valutas kohutavalt. Vahetasime söömise ajal kogu aeg üksteist välja. Mina naersin, et kätevahetus:P

Nähke täna häid rahulikke nõidu:)

Kiri iseendale :) ja ...

Eile tuli EI - koolituse kiri iseendale. Osavõtjad kirjutasid lõpuks positiivse kirja iseendale. Kirjad ümbrikkudes, millele kirjutasime enda nime ja aadressi, said kõik Kaupo kätte. Kaupo lubas kavalalt x ajal postitada. Nüüd ongi ta seda teinud.

Lugesin hetk tagasi kirja endale läbi. (Eile ei suutnud lugeda.) Pisarad silmis. Ega kirjas erilist uut ei ole, olen aeg - ajalt ikka ja jälle meelde tuletanud. Täna mõjus see positiivsus iseeendale eriliselt. Kirja lõpus on read:

"... Oled TUBLI, et julged olla õnnelik ikka veel!

Ära unusta olla enda moodi!

Sinu Tiia"

:) Kaupo ajastas küll minu puhul kirja saatmise täpselt õigel momendil.

--------------------------------------------

Mis oleks, kui kõik tänava noored märatsejad kirjutaksid iseendale kirja, kui palju head siiski neis on ? Uskuge, see on tohutu raske ülesanne. Ma ei taha uskuda, et lõhkujad ja kaklejad soovivad lugeda omas kirjas, oma käega kirjutatud sõnades välja, et raev ja absurdne tigedus kes - teab - mille - vastu ongi head temas. Head näha on tegelikult palju raskem, kui paha.

Kui paljud vanemad on öelnud lastele "ole hea laps" selle asemel "ära ole paha laps"? Ma ei taha kellegile liiga teha, aga tänavarahutused on kohati noortele lõbu - mõelge ometi, me oleme kangelased lõhkudes. Rüüstamine ei saa kuidagi seotud olla ajaloo mälestusega. Negatiivne keelamine suurendab vahel lapse mässumeelsust soovimatult.

Ma olen küll politsei poolt.

Noortele on hetk õige möllu teha. Olukord aitab kaasa. Ilma et nad tagajärgedele mõtleksid... Nagu märulifilmis... Huvitav, paljud üldse annavad aru, miks nad laamendavad... Kindlasti on neidki, kes ei teagi päris hästi ajaloolist tausta. Mis pistmist on ajalool ja alkoholil...

Mul tulid neljapäeva õhtul meelde lapsepõlves vaadatud krimi- ja sõjafilmid, mida ma tegelikult kartsin vaadata. Ma ei suutnud kujutada, kuidas inimesed saavad olla vastastikku julmad. Ema rääkis, et ega meile enam ei tule sõda -- see on minevik. Ma ei uskunud. Sest raadio rääkis päevast päeva mingist sõjast kuskil maal ja tuumapommist.

Kartsin.

Ma ei mänginud lapsena ühtegi korda sõda. Ei sallinud mängurelvi ega sõjamasinaid. Mul ei olnudki neid. Poistel oli. Vahel tahtsid nagu lubada ka mängimiseks. Mina ei olnud meelitatud. Ma ei oskanudki sõjamänguasjadega mängida. Ma ei teadnud , miks ma pean mängultki haiget tegema või tapma...

SEE, MIS PRAEGU TOIMUB EESTIMAAL, ON KURB, VÄGA KURB... JA USKUMATU... Loodan, et enam nii hulluks asi ei lähe nagu oli.. Sooviks uskuda, et Eesti on rahumeelselt mõistlik riik ja enamus elanikke on targad asjade ajamistel. Vähesed, kes on rüüstanud lihtsalt lollitamiseks, suutsid teha laastava töö .

Ei ole võitjaid.

Ei ole kaotajaid.

Kõik on kannatajad.

Jumal tänatud

Jumal tänatud, et tänane öö oli Eestimaal rahulik.

Mul on mind rõõmustav uudis üleeilsest ununenud, kuigi alateadvuses on koguaeg meeles. Mu Pillel sündis poja :) Imearmas ju! Lapse sünd on igal ajal, olgu aeg, kui raske kui tahes, imeline elu edasi viiv tee :)
Mul on alati väga hea meel, kui abistajatel läheb õnnelikult.
Olen ka õnnelik siis nende üle :)

Peegelpilt

Ärkasin.
Õigemini tõusin voodis üles. Ma ei tundnud voodis olemisest mõnu. Öö oli pikk...
Peegli ees aitas papa juukseid kammida nagu hommikuti ikka. Nagu tavaliselt soovisin peegelpildis olijale naeratada. Ehmatasin siis. Ma ei suutnud ära tunda peegelpildis olevat nägu. Ma ei tundnud vastuvaatajat ära.

Silmad kurvad. Nutmisest punased.

Mingid punnid põskedel ja otsaesisel.

Suu allpool. Mitte naeratuseks valmis.

Vähemasti viis aastat vanem.

See EI olnud Tiia, keda tean pika aega... Sädelev. Naerusuine. ...

Siiski , siiski silmad ütlessid, et leia taas hingerahu üles ja pea parimaks sõbraks iseendale end, sest sa oledki ju parim; andesta iseendale see tõsiasi, et oled lihtsalt naine, kelvõib vahel igatsusega valus hakatas - see käib lihtsalt õnneriskiga kaasas.

Jah, ma ei teinud ega tundnud midagi valesti...

Olen lihtsalt naine.

Ma ei või end süüdistada, et kaotasin umbes poolaastat tagasi taas kontrolli iseenda üle.

Miks võetakse tihtilugu tundeid nii kergemeelselt ikkagi??? Suurte inimeste mänge ma ei mõista vahetevahel. Millal küll kasvan SUUREKS naiseks :)

ArgiELU läheb kõigele vaatamata edasi...

Päeval pesin siis esimest korda pesumasinaga pesu :) Tundsime Anitaga mugavustunnet samal ajal, kui masin pesis.

Hommikul, kui just läksin taha tuppa riidekapi juurde riideid otsima, tuli majas proua ja lubas mulle trepikoja koristamismaksu, 100 krooni iga kuu panna. Raamatupidaja olevat öelnud. Ei, proua ei ole jätkuvalt KÜ esimees. Minu teada küll. Nii ma kammimata ja öösärgis kõvema häälega vastu räägisingi. Kujutage ette, minu abistajad (tema sõnade järgi hoooldajad) koristavad kõik rämpsu nende matti alla, nemad kohe jälgivad "hooldajaid" ja see kuu polegi ma trepikoda pestnud. On minu koristuskuu. Olen nüüdseks 4 korda Anitaga trepikoda pestnud, täna keldrini. Mu ukse paneku praht olevat terves trepikojas, nii proua mulle ütles hommikul. Ausalt öeldes, ma teadsin esmaspäeva õhtust, et tolm ja kivikeste tükid ukse panemisest on koridoris. Papa korjas meie korruselt suuremad tükid kokku. Kuna Mari oli see nädal aega tõbine, siis ootasin tänast ning palusin Jumalalt, et ennem ei jõuda sõimama tuldama.... sest mul endal oli halb tunne tolmuse trepikoja ja ennekõige oma koridori pärast. Ma ei tahtnud omaenda ukse tagant koristada, sest oleksin ulatanud aind poolennisti korrust pesta. See poleks olnud teiste suhtes aus.

Koristada tuleb 3 kuud aastas, kuid mina maksaksin 12 kuud 100 krooni. Kas poleks tore!

Aa veel kisendas proua, et mina olevat neile palju sitta (ta väljend, sorry) keeranud. Kui ta mõtles majauksevõtme kirja, siis vabandage - mul oli õigus võtit omada!

Kas tõesti ei saa ühes majaski olla üksteise mõistmist ega sallivust???

Projekt tuli tagasi. Puudub üks paber. Seega, teen omalt poolt kõik, et viimasel minutil esitada. Kuigi Tallinna olukord on täpselt nii segaselt jube nagu parajasti on. Äkki on keegi lugejatest nõus esmaspäeva pärastlõunat projekti kohale toimetama bussi pealt, kui suudan paberimajanduse korda teha? Võtke, palun minuga ühendust: tiia@lux.ee või sms 5529317!

Parim viis rahutustele vastu seista on tegutsemine igapäeva plaanidega.

Kõigele lisaks, sain keskööl teada, et minu õnne olemisel on lõpp. Muidugi olen omamoodi õnnelik edasi ikka ja alati. Kuid särata, naiseliku särata - tugeva ja külma naisena... Siin kirjutasin sellest väga vähe, eriti mitte, kuid... Mulle öeldi lohutuseks, et kuskil on kindlasti keegi minu jaokski ning otsi ta teadlikult üles.... See ei käi nii lihtsalt. Vähemasti mina ei suuda kedagi nii kergesti omaks võtta. Tean, et mulle ei soovitud haiget teha. Usun, et temagi on kurb ... Aa mina vajan aega, et temale miskit öelda. Ühes olen veendunud, et jääme sõpradeks, kuid... ma ei unusta iial väheseid õnnehetki.....

Miks jääb valu järele?

Ma hakkan end vihkama selle pärast, et ma ei suuda tundeid eemale tõrjuda. Tundeid tunnen harva küll (noh, umbes 3-4 aasta tagant), kuid parem oleks, kui üldse mitte tunda. Õnnest jääb järele valu ja pisaraid. Ma ei suuda rohkem valu taluda. Rohkema valuga elada. Ma ei suuda valu armastada ega vihata. See on tappev.

Miks ütleb, et ma ei tohi armastada - ja seda on mulle ennegi öeldud... Minagi ei tea, kas see ongi armastus. Kindlasti on armastus. Kuid valetaksin iseendale, kui väidaksin, et on suurt ja võimsat.... Ehk armastuse alge.... millest võiks kasvada suurt ja võimsat, aga ei kasva. Teadsin kohe, et seegi suhe on hukule määratud.

Lootsin siiski...

Ma ei salli sõnapaari "erootiline sõprus". Mulle on seda OI KUI PALJU pakutud. Mina olen paljud lihtsalt välja naernud, sest tunnen end. Kuid vahel see ei õnnestu ikkagi.Mul tekivad samm - sammult tunded. On mehi, kes kardavad neid. Iseenda pärast. Sest mõned mehed kardavad armastust.

Mehed kardavad minu ratastooli pärast. Öelgu, mis tahavad, kuid see on nii. Just siis kui mina olen kõige õnnelikum, hakkavad nemad mu ratastooli kartma.

Olen võrratu naine - ütles temagi. Pagana pihta, mis sellest kasu on, kui tunnen valu, tühjust, üksindust... eriti siis kui jään suhtes üksi taas... Kui harjun taas üksindusega, on see meeldivgi. Sest ma tunnen õnne sõpradest, kes mind tõeliselt armastavad. Ja mina neid. Puhtalt ja siiralt.

Ma paluksin hea meelega kõigilt meestelt, kes võivad mu blogi lugema juhtuda, ärge hakake rääkimagi mingisugusest erootilisest sõprusest. See minu puhul ENAM ei kehti. See pole meelituski. Teiseks, kõik teised siirad kavalused mind õnge võtta ja siis jälle lahti lasta ei lähe ENAM läbi.

Kaitsen end.

Ma pole kaltsunukk.

Olen väärt naine, kes IGATSEB TÕELIST ARMASTUST. Vähemaga lihtsalt ei lepi. Kas on kõik või ärgu olgu mitte midagi.

Lubatud toomata jäänud lilleõisi ma ei vaja. Neid on mul kogunenud terve kollektsioon - õhku...

Mul on hinges veel niipalju armastust, et armastada kõiki ja kõike. Küllap te teate, mida mõtlen.

Olen siiski õnnelik.

Minu saan armastust jagada. Mina saan mõtteski armastada paljusid sõpru ja lapsi... :)

Loodan südamest, et lastega on kõik korras. Kuigi Jõhviski on hull olukord. Minu mõistusesse lihtsalt ei mahu nagu enamustele, miks peab vägivaldne olema. Rüüstama... Selles ei ole võitjaid ega kaotajaid.

Et täna oli üleliia kurb päev, mõtlesin natuke iseendale ka.

Värvisin juukseid mustaks :) Ei, ma ei leina end. Soovisin mingitki muutust.

Ja ta jääb mulle IKKAGI hinge. Sest ma ei oska tunnetega mängida.