KÜLMAST ja muust heast

Õige talv on lõpuks käes. Vist liiga õige. Pagane on liiga karm...

Olen Erika arvutikeses praegu. Minu kallikene läks mõni päev tagasi "siniseks" ja on seda jätkuvalt. Homme saan ta viia ehk parandusesse... Aga soovin osta uue kallikese samuti... Vaatan, kuidas saab. Aga kallikene peab mul raudselt olema :D Naljata!!!

Kuna mul pole hetkel oma kallikest, siis on jagunud aega näiteks 23. veebruari projekti jaoks ning vedelemisekski. See viimane pole küll päris minulik :)

Uued maalid ja joonistus :)

Panin selle maali nimeks
"Vabaduse ingel".
Mulle lihtsalt tundub sel maalil hästi palju vabadust olevat.
Pärast Pärnut nägin ikkagi nina otsaga vaeva ikka mitu nädalat...

Bongo on asjaosaline alati. :D
Muide, selline kirju põrand ongi tagatoas. Minu kunstitööruum :)

Kas tuleb tuttav ette? :)
Kel on ajakiri Tiiu detsembri 2011 number, siis tal on kergem vastada. Sest kaanepildilt
naeratab Anne Veski. :) Loodan, et mu joonistus sarnaneb pisutki selle pildile :D
Igatahes mu mamma ütles küll, et väga tuttav, aga ajas prillide udu süüks mitte äratundmise... :P:D

Võilill.

Mõned tööd on mul pooleli... Nagu päkapikk...

Laupäevane rahulolu iseendaga

Siin magadakse. Päevaund.
Tasakesi mängib ELMAR.
Akna taga on veel valge. Eks lumevalguski annab päevavalgusele juurde. Kuid kindel on see, et pimeaeg on taas üle elatud.
See on hea.
Rahustav lootus...
Laualamp põleb küll juba.
Lõpetasin koristamise. Täna oli eriti mõnus koristada. Mõtlesin omaenda mõtteid. Mulle meeldib rahulikult endamisi tegutseda ja samal ajal mõelda...
Annab energiat.
Selgust.
Rahulolu.
Tuleb tasakaal.
Ja palju muud head.

Mu elu on pakkunud mulle meeletult palju. Pea(ksi)n kedagi /midagi tänama selle eest.
Ja mind häirib, kui iga päev pean mõtlema puuetele ning kaasnevatele eitustele- nii iseenda kui teiste omadele. Arvatavasti suudan olla neist väga üle. Ja mulle on siiski tähtis inimeseks olemine ning sellest arusaamine...

Seda mõistsin põrandat pestes.
Kuigi pesen põrandat ebatavaliselt, kuid siiski väga tavaliselt. Mitte keegi ei saa mulle öelda "oh, sa vaesekene..." jne.

Ühesõnaga, mina elan oma elu.
Ma ei ole enam tüdinenud. Nagu eile õhtul...

Soovin, et igaüks leiaks end üles :)

Klõps(ud)

Õhtul käis klõps, et olen jubedat tüdinenud ja tülpinud, väsinud ja mis iganes. Miks ma sedasi äkiliselt hakkasin end tundma - ma EI tea. Võib - olla tänane päev oli justkui orava ratal. Rutiine. Tõsi, oli suhteliselt hea ja rõõmus päev. Midagi enneolematut ei juhtunud. Enam - vähem kõik oli nagu ikka.

Päris tükk aega olen mõelnud ühele asjale. Lühidalt öeldes on see ikka, mis varemgi olnud küsimuste küsimus minu jaoks. Ja usutavasti paljude jaoks. Puudeastmed ja inimese iseseisvus... Kuidas ma EI tahaks oma praeguses ja tulevastes nõustamistöödes peatuma jääda inimese puudele ja sellele kaasnevale teenuste ridadele andmaks järele nagu puude ja sotsiaalteenused ongi kogu elu inimese olemuse ümber. Või ka raha... Minu meelest, on inimeseks olemine hoopis sügavam ja laiem, ja seda tulebki inimesed mõistma panna.
Nukker on mõelda, et puudele rõhutakse nagu mingile privileegile või nagu "olgu olla" kõik vaesekesele, samas aga võttes puudega inimeselt tema probleemis enda kanda tema elu...

Vist liiga keeruline mõttekäik...
Kuid see painab ja piinab mind momendil...

Millal tulevad inimestes need klõpsud, et tähtsad on olemine ja tegutsemine, mitte puude ja materiaalse vahendite taga ajamine, esile tõstmine... Raha on kindlasti vaja - ma ei ole selle vastu. Mõnel inimesel, ja isegi paljudel on puue - sedagi tean vägagi hästi...
Ja siiski on veel olemas inimeses hing, eneseusk ja veel hulk tundeid, millel tallamine on ... kuritegu. Minu meelest küll. Püüdakse üle aidata, soovides aga siiski vaid head ... See on mõttelaad...

Põltsamaalt tagasi

jälle targemana ja kindlasti kohtumistest rikkamana.

Olen tõsiselt õnnelik, et siiski otsustasin minna. Takistustest sain hetkel ka üle...

Muide, mul sai psühhodraamast neli aasstat :) Just umbes sel ajal, jaanuari keskel läksin esmakordselt Põltsamaale psühhodraamasse. Täpse kuupäevagi leiaksin üles, kuid ma praegu ei jaksa otsida.
Eilne ja täna on olnud mõnusasti väsitavad õppimispäevad.
Neli aastat... Usun, et psühhodraama sõltuvust jagub veel 40 aastaks vähemalt. :) Järjest enam tajun, et olen valinud ühe õige tee iseenda leidmiseks ja otsimiseks. :) Peale kunsti tegemise :)