Õhtul käis klõps, et olen jubedat tüdinenud ja tülpinud, väsinud ja mis iganes. Miks ma sedasi äkiliselt hakkasin end tundma - ma EI tea. Võib - olla tänane päev oli justkui orava ratal. Rutiine. Tõsi, oli suhteliselt hea ja rõõmus päev. Midagi enneolematut ei juhtunud. Enam - vähem kõik oli nagu ikka.
Päris tükk aega olen mõelnud ühele asjale. Lühidalt öeldes on see ikka, mis varemgi olnud küsimuste küsimus minu jaoks. Ja usutavasti paljude jaoks. Puudeastmed ja inimese iseseisvus... Kuidas ma EI tahaks oma praeguses ja tulevastes nõustamistöödes peatuma jääda inimese puudele ja sellele kaasnevale teenuste ridadele andmaks järele nagu puude ja sotsiaalteenused ongi kogu elu inimese olemuse ümber. Või ka raha... Minu meelest, on inimeseks olemine hoopis sügavam ja laiem, ja seda tulebki inimesed mõistma panna.
Nukker on mõelda, et puudele rõhutakse nagu mingile privileegile või nagu "olgu olla" kõik vaesekesele, samas aga võttes puudega inimeselt tema probleemis enda kanda tema elu...
Vist liiga keeruline mõttekäik...
Kuid see painab ja piinab mind momendil...
Millal tulevad inimestes need klõpsud, et tähtsad on olemine ja tegutsemine, mitte puude ja materiaalse vahendite taga ajamine, esile tõstmine... Raha on kindlasti vaja - ma ei ole selle vastu. Mõnel inimesel, ja isegi paljudel on puue - sedagi tean vägagi hästi...
Ja siiski on veel olemas inimeses hing, eneseusk ja veel hulk tundeid, millel tallamine on ... kuritegu. Minu meelest küll. Püüdakse üle aidata, soovides aga siiski vaid head ... See on mõttelaad...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar