Tegime Sirtsuga hea tiimina õunakoogi

 

Ratastoolitantsust 40 aastat

Ratastoolitantsu  filmist saab juu nelikümmend aastat.

Sellise välk jahmatusega ärkasin hommikul. Miks täna - ei teagi.

Ausalt ma ei tea või ei mäleta, millal toimus esilinastus. Kindlast saaks seda uurida... Kuid ma vist ei tahaks hetkel täpsustusi... 

Mäletan kurbust, kui mina ei saanud minna mingile esimesele vaatamisele. Ei tule meelde, kuidas sündmus nimetati siis. Ehk peaesilinastus - see kõlaks loogiliselt täna... Oli kuskil 1986 oktoobris - novembris. Mind ei võtnud ema kaasa... Jällegi ma ei mäleta miks...

Minu filmimine toimus ilusal suvepäeval... Ainult ühel päeval. Siis käisime ka Värskas tädi Eva juures võimlemas. Imestasin, kui kiiresti filmiti...

Oma aja parim dokfilm on kindlasti. Sealne sõnum kajab tegelikult siiani... Füüsiliselt on vägagi palju muutunud... Aga mõistmise , vaimse ja hingelise asjade poolt - kas ikka on mull samade teemade ümber? Kuidas ja kas saab puudega inimene võrdselt teistega elada... See kokkuvõtlikult ja lühidalt. 

Mina ei meeldi endale üldse filmis. Olen seda varemaltki juba öelnud... 

Aga siiski oli super julgus Hagile Tallinna Lauluväljakul ´jaatavalt vastata, kui tuli äkiliselt minu juurde ja küsis;

Kas oled see Tiia?

Kas tahad filmis ennast  mängida?

Vastasin kohe. Mõtlemata. Tegelikult mõtlesin kolm sekundit. Vist.

See näis nii põnev.

Ma ei küsinud emalt, kes istus mu kõrval...  

Siiani ei saa aru, kuidas aru sain, et olen see Tiia, keda Hagi filmi soovis,

See müstika minu jaoks. 

Kuid hiljem on küsitud sadu kordi, kas olen see Tiia.

Jah, olen.

Või nüüd olen Tiia.

Nüüd on vahest noored küsinud filmi kohta, kelle vanemad mäletavad mind Ratastoolitantsust... 

Mul on ikka hea meel, et Ratastoolitants pole veel kuhugile kadunud. Kuigi mitmed osalejaid on lahkunud ja tantsivad loodetavasti paremaid tantse pilvepiiril... 

Mina usun, et paljud tantsud siin veel tantsimata mul. Need pean ära tantsima suurima rõõmuga 💖  

Ja tuli mõte veebruarikski veel 😉😀💚 Kindlasti tuleb üks lahe veebruaripäev...

19 ja 9 võrduvad värvid ja näud

Kass Bongo sai täna 9 aastaseks. Oli kommi söömise sünnipäev.

Ma ei mõelnud välja, mis tordi talle teha 😋

Oktoobris saab Bongol siin omas kodus ka üheksa aastat. Ta ema jäänud auto alla ja Silver viis kassipojad mamma poole... Mina pidin siis kiisule olema vanaema... Nüüd olen vahell ema või lausa kuninganna...     Sest Bongo elab vägagi kuninganna kassi elu 😁 

Meil lihtsalt pole (veel) kuningat 😂😋 

Täna ajas Bongot segadusesse, mis mõttes ma kommipaki käes hoian... Tavaliselt toimetan juu jalgadega...

 VDFMK´-sse kuulun 19 aastat. 💖 Ma alguses tõepoolest ei uskunud, et suudan üleüldse värvide ja pintslite maailmas olla... Nüüd soovin aina rohkem olla... Saan hakkama. Olen elu värvide keskel õnnelik.

Sellest teemast räägin paari päeva pärast  pikemalt...

Täna tegin iseendale uhkelt pai 💖😍

Suve 2026 lõppu mõtted, videos

See video meeldib mulle endale ka... Räägin vägagi hästi. Mõni hetk tundub Mirjamiga, et tõlge oleks nagu liiast varsti...  Samas olen pildis suhteliselt vabalt võrreldes päis esimeste videotega. Nüüd annab vaid paremini aina teha 😉

Mitte midagi tarka...

Hommikul ma mõtlesin et tuleb teistmoodi pühapäev... Aga tuligi hoopis teistmoodi 😃

Kõike oli... Ja kõike ei olnud... Rõõm oli, kurbus oli ja muud tunded. Ja pool päeva läks Youtube'i mõistmiseks! Miks ta äkki hakkas subtiitreid ja tõlkeid jaapani keelde tõlkima jne 😆 Tänasel videol ärge lugege subtiitreid! See tõlge on täiesti ajuvaba 😂 Kusjuures kõigepealt ma kirjutasin ise, aga äkki Youtube'le ei meeldinud, et ma kirjutan jala abil ja mitte käega, mine võta kinni 😀

Praegu on mul tunne, et ma ei tee ühtegi videot enam, mul on kopp ees!

Aga kõige parem on see, et maal "Valguselaps" on taas kodus ning ootab uut näitust! 💖