pühapäev, juuni 24, 2007

Järjekordselt möödas... Tuleb taas...

Ongi taas jaaniöö möödas... Vaikselt... Paljudele nukrameelseltki... Uudisedki tõdevad, et jaaniöö oli vaikne.

Kuigi mind hämmastab ikka ja jälle, kas kuritreod ja avariid lisavad pühadele värve... Minu jaoks oli piisavalt jube kuulda avariist, kus sai noor neiu surma... Huvitav, mitu surnud oleks vaja, et pühad poleks vaiksed... Kas olen väga irooniline? Minu meelest, saaks head väljendada kuidagi teisiti. Nt pühad möödusid hästi, ilma suuremate vahejuhtumidega... Mind kohutavalt häirib, kui järgmine päev pärast loetakse õudsaid juhtumisi kokku...

See ei ole eluvürts...

Mulle tundub, et varsti peaks hoopis kordama hakkama "Olge rõõmsad, tehke julgesti rõõmsaid" asju!" mitte hoiatama ette nt "Ärge olge purjus, ärge istuge joobes rooli" Mõnedele mõjub (negatiivne) just kiusuna, et astuda keelust üle... Loomulikult inimeludest tuleb hoolida.

Aga noh, mina olen VÄIKENE. Väikesed on mu elumõted. Arvamusedki...



Magasin tõesti hästi. Üle pika aja. Nagu soovitati, võtsingi kaissu inglid... :) ;)

Õigemini mõtlesin Taevaisale. Ja mitte mööda minnes nagu vahetevahel...

Tuju on hea.

Alles minut tagasi sain teada, et papa ei uskunud 23 aastat tagasi, et kirjutan jalaga nii ilusti... ja on koguaeg mu üle uhke olnud... Saatsin siis papale (ema loal...) 8 - klassi lõpuaktuse pilte... Ja alles nüüd saan teada, et mu papa on uhke minu jalakirja pärastki!!! Ema ja papa läksid lahku minu enne kooli minekut. Papa seega ei teadnud mu jalakirja väljanägemisest midagi... Kujutage ette, kui imelik on elu! Inimene pole end avanud - püüa siis arvata, mis on inimese sügavases... Või on ükskõikne oma tunnetele... Siiski olen aimanud kõik aeg, et papa on minust väga hoolinud ja mind armastanud... Mõnikord mõelnud, et aiman ja kujutan ette valesti... juba lapsest saadik... Ma arvasin, et see moment ei tule ealeski, kuna saan kuulda siiralt tõde papalt endalt...

Ära ootasin selle hetke.

Ootasin kannatlikult.

Ootasin läbi rõõmude ja murede.

Nutsin salaja...

Olen olnud tuhandeid kordi papale meeletult pahane... Tige...

Ja ometi uskunud armastusesse...

Ma ei usugi, et tänane siiras hetk hakkab mõjuma minu ja papa vahelistele kuidagi teisiti. Kõik jääb ju ikkagi endiseks... :)

Kuid siiski on imehea tunne, et mu isa on terve elu minust vägagi mõelnud. Kas peaksin nüüd oma emotsioone häbenema... Olen ju juba 40, kuid nagu tüdrukutrits... Aga mul pole häbi. Imehea on teada, et mina ise pole rohkem tõrjunud papat kui just olen... Usun ka, et pahandamine probleemide lahenduste otsimisel on olnud kasulik ja vajalik...

Äh, ak ütles, et jaaniöö polnudki nii vaikne... Einoh, mida ma nüüd tõe pähe võtan :P Ja ikkagi halb uudis on uudis...
Olen sellest veidi väsinud :)

Kommentaare ei ole: