Ma ei olnud mitu - mitu kuud oma kodukal fotosid ükshaaval vaatanud... Äsja jäin vaatama ja leidsin VÄGA ARMSAID komme piltide alt...
Riti, kui sa loed juhuslikult mu blogi, palun kirjuta mulle emailile! Sooviksin teada, kas mulle meenub, kes oled... :) Ja kui ei meenugi, pole ka halba nagu kommisid. Igatahes kommid panid mul (rõõmu)pisarad voolama...
Kui palju on mul ikkagi neid inimesi, kes HOOLIVAD minust tõesti siiralt, kuid keda mina ei teagi... :)
Võib - olla ma ei saagi veel praegu aru, kui palju võin see üle õnnelik olla...
Ei.
Saan aru küll.
Pigem ma ei julge olla nii õnnelik, kui peaksin. :)
Nüüd tean aga kindlasti, et Silver on piilunud mu kodulehte. Loodan, et on lugenud ka blogi... Kuigi kommid piltide all on ... Tegelikult, teadsin, et kord peab laps (mis laps ta enam ikka on, noormees juba!) kuskile kodukale oma jälje jätma :) Loodan, et loeb ka mu vastukomme kunagi, varem või hiljem. Jah, tean, et veidi kummaline viis poisiga suhtlemiseks, kuid ikkagi vist parem, kui mitte midagi... Arvan, et piltide pärast jagelevad maid paljud pubekad oma vanematega.
Nohjah, naerjad - vähemasti mu kodukat ei ole nad uurinud. See pole mul vabandus. Üleüldse, kas näpuga näitamine pole juba kellegi teiste möödalaskmine, hoiakute väärolekud... Ikka ja jälle jõuame ühiskonnani välja, et kui tohutult veel areneda on... Väga väga palju on tegemata jäetud (ja minagi olen jätnud) lastele seletamata, miks on elu nii karmilt läinud... Me peame minevikuga edasi elama ja andestama, et suuda taas kõike ja kõiki armastada, omaenda südameski. (Vana - vana lugulaul!)
Pilt on või ei ole - see enam ei päästa midagi, liig palju valu oleme me tundnud kõik... Pildi mitte olemasolu ei leevendaks hingelisi arme... Ma ei ole iial mõistnud fotode peale solvumisi mõistnud - lihtsalt. Foto on hetk, aga minevik on hetkede loendamata jada, mis on inimeses eneses. Iseenda eest juba ära ei jookse... Ja pealegi, praegu, kui tänaval tuleks lapsed vastu, ega paljud ei aimakski, et nad on minu ... Fotodel on nad väikesed... Ammu koolis käies, oli õppealajuhatajagi väga üllatunud, et olen nende õpilaste ema - ja ta oli lugenud mu raamatut , kuid ei viinud kuidagi kokku... On olemas kuskil vanad ajalehedki - seega see ei aitakski, kui näiteks vedeleks poriloikus (mis on veel pehmem variant)... Ma ei ütle kunagi, et lehed oleks nii hirmsad - jah on lugusid, mis mullegi väga ei meeldi - kuid meediagi kaudu oleme kõik elus... See on tõde.
Ma pole hea ema olnud.
Tean.
Aga ma armastan oma lapsi. Kõigele vaatamata.
Mitte ei saa mult röövida rõõmu ega muret...
Olen õnneks või kahjuks just oma laste ema... Ja seda ei saa ju muuta mitte miski enam.
Ma olen siiski rõõmus. Mu lapsed käituvad nagu pubekad ikka. Vahelduva tujuga :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar