Äkki lendab mõni sõnajalaõis aknast sisse

Jälle kurb - kurb tunne hingehelinas... Jälle mingi lollakas üksindustunne...
On jaaniõhtu. Mina kodus. Ok, ma ei soovi eriti põdeda, sest ise valisin esmaspäeva, mil pean ehk jaaniõhtut tagantjärele... Erika küsis küll, mis teeme... Hästi armas tegelikult. Arvatavasti, KUI oleksin soovinudki kuhugile minna, siis oleks ta kodunt siia lennanud. Ma ei tea küll kuidas, kuid arvan, et kuidagi oleks Erika lennanud siia... Korra mõtlesime homsele ka, et homme... Ma jäin ise mõtlema, et homme enamus ehk väsinud... Ja täna kõik omaette ja peredega ja kellega iganes...
Mul pole kedagi... VÕI kummaline, mul on suur tutvusring, kuid igal pühal olen üksi... Hommikul läks siit Maarja. Seekord ei olnud ma vähemalt jaanipäeva hommikul üksi. Hea lahe oli. Eile õhtul ka... Ja siiski see ei olnud see, mis peaks praegu olema.
Maarja hommikul ära minnes naeratas: "Äkki lendab mõni sõnajalaõis aknast sisse sullegi..."
Naeratasin.
Noogutasin.
Peaaegu uskusingi äkiliselt juhtuvat imet.
Kuigi sügavas endas teadsin, et see on vaid enda tobe lohutamine. Jällegi. Nagu olekski kõik hästi...

Täna on Kaagvere inimtühi.
Aknastki pole kedagi ega midagi vaatada.

Papa teleri ees magab vahelduva eduga. Nagu igal teisel õhtul.

Ma ei viitsi isegi küünlat põlema panna jaanilõketule asemel. On olnud jaaniõhtuid, kus olen niiviisi teinud... Omamoodi romantika :)

Tahaks...
Aga mida... Kuid keda...

Alles eile arvati taaskord, et olen teistest tugevam, et on hellemaid inimesi kui mina... Sellele ma ei vaidle vastu, et leidub nõrgemaid inimesi. Igaüks on isemoodi tugev. Isemoodi nõrk.
Mina ei ole tugev. Absoluutselt mitte. Tugev inimene ei blogiks pühade ajal pisarad silmis ega tunnistaks üksindust...
Ma ei räägi ainult tänasest.
Räägin üldiselt.
Üleeile uskus mu väike sõbranna Vivika MSN-s, et olen kõige tugevam inimene, keda ta tunneb, kuid ta ei kujuta ette, kuidas seda suudan, et mis on tegelikult mu südames... Vivika on enda sõnade järgi alles laps... 13 aastane... Mu meelest on ta rohkem suur inimene, kui mõni täiskasvanu ongi...
Kui mina isegi suudaksin ette kujutada, kuidas ma suudan püsti olla - ma ei tea. Tõesti ei tea. Vahetevahel ajab end nii närvi, et olen jõuetu ning see teeb veel rohkem jõuetu. Maailm näeb harva mu kokku kukkumisi. Kukkun kokku aga sagedamini kui sooviksin...
Aa naeran.
Naer annab jõu püsti tõusta tagasi...

:)
Peaksin ka praegu naeratama. Naeratangi.
Tegelikult enam - vähem kõik mu elu on ju hästi.
Parem kui kunagi varem.
Ma ei tea, mis tulevik toob. Kas ongi vaja peakest vaevata, mis saab edaspidi... Ei ole ju...
Võin naudida praegust hetke. Naudingi.
Kuid miski puudub... Miski väga oluline... Silmaga nähtamatu... Südamele tundmatu...

ELMARis kõlab "SUVEÖÖ" mitmendat korda tänase õhtu jooksul. (Kallikesega saan ideaalselt raadiot kuulada. Tavaliselt ma ei salli, kui teler ja raadio mängivad üheaegselt. Hetkel tahaksin panna hääled, eriti "Suveöö" lõpuni...) Ma ei tea, miks vanemaks jäädes tulevad olnud tõelised õnnehetked järjest rohkem pisiasjadeni meelde... või on see seotud mööduva ajaga... Et jaksan halva kõrval ka head mäletada...
Olen olnud õnnelik...
Olen nüüdki õnnelik.
Õnnesid on ka tuhandeid sorte.

Eile olin tõeliselt kurb.
Mitte enda pärast.
Vaid sellepärast, et erivajadustega inimesed ei mõista ka teisi erivajadustega inimesi, kes ei ole omasugused. Puudeid on ju lugematult arvul erinevaid. Ma ei tahaks arutada mis toimub Kristiina ümber ikka ja jälle, vaid tõdeda mul oleks küll isiklikult väga piinlik tahta soovida nö erivajadusteta inimestelt SALLIVUST erivajadustega inimestele, kui mina arvaksin, et see puue on minu puudest halvem. Ta lausa ei sobi meie seltsi. Ei sobi maailmagi. Sest mina olen parem ja väärtulikum...
Noo kuulge, iga inimene on parem ja väärtuslikum. (Kui ta ei teadlikult sigadusi ja kurja, ka siis pole alati asi veel lootusetu...) Parem ja väärtuslikum sellisena nagu ta on. Kõik ei saa olla täpselt kõiki moodi . Kristiina on raske, väga raske juhtum. Olen isegi temaga hädas olnud, kuid püüdnud ta erinevusi minust mõista. Olengi aru saanud, et ei suuda end kontrollida ja samaajal väga oskuslikult teisi ümber näpu keerades - rahulikkuks ja samas siiraks jäädes olen suutnud ta survet millegile suhteliselt positiivselt lahendanud, jättes neiule siiski ta oma valikuid...
Puue ei saa olla karistatav.
Puude ei või olla vastusõimu allikas.
Kristiina puhul on negatiivne tagasiside ja -peegeldus olemas. See ajab nutma, kuidas inimesed ei saa aru, et normaalne suhtlemine ei käi samal tasandil temaga...
Veel ma ei uskunud, et ratastooli saamisele suudavad olla puudega inimesed teisele kadedad. Mul ei ole kordagi elus tekkinud küsimust, miks tema sai hea abivahendi , kuid teine mina või keegi teine ei saanud tema asemel... Vabandage, minu meelest on inimese käitumine ja abivahendi, ratastooli vajamine kaks ise asja. Ei saa ometigi keeld ratastoolile, kui inimene käitub inetult, et tal on diagnooski selline...
Vangidel on ka inimõigused.
Mulle tundub, et see noor naine on küll hullema surve all, kui suurim pätt... Ja Kristiina ei ole ju ise süüdi, et tal on psüühika häire ja liikumispuue.
Mustamine käis listis mitu päeva. Olin aind lugeja. Seekordne ärapanek Jumal teab kellele oli lihtsalt nõme . Mõttetu. Kuigi oleksin võinud rahulikult jääda, mul polnud ega olegi jamaga mingit pistmist. Hinge läks. Tundus nagu delfi kommentaarid...
Küsin nüüd - kuhu suunda me õige läheme...

Ok, lõpetan nutulaulud...

Elu on ilus siiski.
Mulle tuletati äsja meelde, et inglid on olemas... Jah, on. :)