1. Kui valisin sündimise siia maailma, siis arvatavasti teadsin juba siis, et armun elusse ja elamisse. Mingi uskumuse järgi teadvat laps, miks - kuhu - kellena ta sünnib.
2. Südamed. On ju hea mõelda ja tunda, et enamus südamed armastavad ja andestavad. Südamed on sõpradel, tuttavadel - ühesõnaga inimestel. Inimesteta ei oleks ju elu ega elamusi.
3. Värvid. Värve on mustmiljon, mida ma iga hetk näen. Maailm ei ole ainult must - valge seda nii otseses kui kaudses mõttes. Tihti ei mõtlegi värvidele. Olen nii väga värvidega ära harjunud. Nagu õhuga - värvi lihtsalt ümbritsevad mind. On suur osa elust. Ja nüüd on nii põnev värve pintsliga lõuendile tõmmata ja näha, kuidas sünnib teistes värvides uus värviline hetke pilt - maal.
4. Üks väike lilleõiski heina seis. Väikesel printsil oli ka üksainus roos, mis kaunim. Vahel, just siis, kui näen just õiekest, rõõmustab ta mind nii, et mõtlen: siit jääbki samm õnneni. Elu polegi kole ega paha. Kui väikene imeilus lilleõis suudab püsida nii ilusana oma eluaja, miks siis mina ei suuda elada...
5. Lapsed. Tüdrukutritsuna tahtsin saada emaks. Siis tahtsin lastearstiks. Soovin aina edasi, et saan lastele endast edasi anda. Lapsed on viivad elu edasi. Ma loodan, et kord saan teha lastele/lastega seda, millest olen unistanud. Oma lastega. Pisut võõramade lastegagi. Näiteks julgustama neid olema iseenda moodi.
6. Töö. Olen teinud mitmesugusi töid. Loodetavasti proovin tulevikuski teha töid, mida ma ei ole veel teinud. Mis tööd need on - kes seda ette teab. Mul on hea meel, et saan olla ise n ö tööandja neile, kelledele meeldib olla isiklik abistaja töö. Läbi töö õppime iseend ja elu tundma. Ja jällegi: tööd peab tegema südamega ja suurima naudinguga.
7. Naer(atused). Mul on kurb tegelikult, et me tänavatel on näha siiski vähe naeratavaid inimesi. Ma usun, et naer näitab, kuidas inimene eluraskustestki üle on. Mina naeran meeletult palju ja mul on hea meel, et suudan naeratada.
8. Kirjutamine. On tore, et mul on olemas kirjutamisoskus. Saan väljendada endast kõik, mis soovin.
Neid põhjusi, miks mina armastan elu on veel ja veel. Suuremaid ja väiksemaid. Ega ei olegi kerge öelda: ma armastan elu. Täpselt niisamuti nagu pole kerge öelda neid kolme sõna kellegile, kes on tõesti kallis. Siin on see vahe, et elu jääb mind saatma surmani... Elu ei reetlik mulle, pigem võin mina olla elule reetlik... Mõned kallimad inimesed on mind reetnud...
Armastuse ütlemine ei saa olla sõnakõlks. Ei olegi seda.
Jumalast ma ei kirjutanud nimelt. Jumal on kõikjal.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar