Veebruarikuu

Täna on küünlapäev.
Varsti sõbrapäev.
Ja veebruaris on iga päev kellegi sünnipäev. Isegi mu esimesel unistusarmastusel. Tarmo ei tea tänaseni, et olin 17-lt temasse kõrvuni armunud. :) Ja ta ei saa iial seda teada. Tegelikult paarkümmend aastat pole temast midagi kuulnud ja ehk ongi nii parem - mulle on jäänud tõeliselt kaunist mäletus, millele tagasi mõeldes hakkab rinnus soe :)

Ainult külma ja lumist veebruarit igatsen. Täna oli õues kevadelõhn. Taas kevadelõhn. Ma ootan kevadet, kuid miskit on viltu looduseski - on küünlakuu siiski. Veebruar peaks olema karge ja valge ja ereda päikesega nagu kooliajal... Õues -25 ja silmi pimestav ere päike autoaknas ja valged lumeväljad kahel pool kooliteed...
Mm, olid ilusad ajad :)

Ja kõik eluvalikud olid ka ees :)

Aga nüüd
on vahetevahel tunne, et kõik on nagu juba ära olnud. Kuhugile ei ole nagu enam ei ole. Kuigi see ju ei ole nii. Sadu plaane on ees nüüdki. Minu sees. Elamistahe ei katke. Loodetavasti ei katke.
Mis sest, et mõnikord olen pubekas. Võib - olla just sellepärast, et omal ajal jäid siiski pubeka tembud tegemata. Minult nõuti korralikust. Püüdsingi olla korralik, teadmata, kui kihvt on olla tõeline teismeline :)
Kummaline väide?
Ei ole iseendale.
Igat eluetappi peaks inimene läbi elama. Õigel ajal. Tema jaoks maksimaalselt õnnelikult. Mitte tehes nägusid omaenda tunnetele. Neid alla surudes, valetades või mis iganes... Ja julgeda ka eksida. Julgeda armastada ja vihata samaaegselt...

Ma ei tea, miks just praegu seda kirjutan...
Kuidas see on seotud veebruarikuuga...
Võib - olla, et polegi seotud.
Kõik päevad võiks olla ja ongi sõbrapäevad :D Tean, et mul on sõpru. Sõpru, kes on vähem või rohkem sõbrad. Aga olen sõprade ringi ja seda ei muuta miski. Seni vähemasti, kuni suudan olla ise sõber.
Andke andeks, kui mõnikord ei ole ma just selline nagu te kõik eraldi soovite... Killustatud, igale meele järgi. Soovin olla tervik. Oma halbade ja heade joontega.

Viimane kuu on mulle rõhutatud (mitte aind siin blogis), et olen psühholoogiat õppinud ja see peaks nagu kõik korda tegema, kui kasutada oskuslikult teadmisi... Miks viimasel kuul - ei tea. See on aga nii.
Kuid see ei ole nii lihtne.
Uskuge, kõige parem psühholoog võib olla ise isiklikus elus vägagi puntras. Üks ühele lahendusi pole ju olemas. Siis oleks maailmas kõik väga lihtne ja konkreetne. Võib olla kogunisti seaduspärane.
Kuid nii ei ole. Vahel kahjuks, vahel õnnekski.

On juhtunud papa probleemist olen kirjutanud siia ehk üle viskavalt palju. Mulle endale tundub nõndaviisi. Aga võib - olla siit loevad ka need inimesed, kes püüavad minuga koos lahendusi otsida...
Samas pole ma kirjutanud paljudest teistest muredest ja ka rõõmudest... Katsun vähe haaval oma viga parandada, kuid uskuge 100 %-lt ei paljasta ma end kunagi... Ja seda ei ole vajagi :)


Täna sain autoga koju. Laura laiatas mind nähes auto juures endale otsa ette: "Tead, mul läks meelest, et sul ratastool on ka!!!" Auto oli kraami, kola täis. Naersime kõik - Laura, Helena (nr 1) ja mina. See oli armas.
Minuga ollakse juba argielus nii harjutud, et unustatakse ratastooligi olemas olu :D

Õuest on tuul. Tugev tuul.