Kohtusin varjupaiga esindajaga ja arvan, et saime üksteisest aru. Alati on mõtet silmast silma rääkida, siis hakkavad asjad selgemaks saama ja ehk kuhugipoole liikuma ka. Rääkisime veel natuke üleüldiselt erivajadustega inimestest. Tõsi on see, et praegu on füüsiline ligipääsetavus varjupaigale nõrk, ehk lausa olematu. Sellest on muidugi kahju.
Loodan väga, et tänase kohtumise tulemusena sai väike samm edasi astutud. Ja muide, sama varjupaik, kus mina kunagi olin, ongi teise kohta kolinud.
Käisin elus esimest korda Tartu Muusikakoolis. Jäägu saladuseks, mis asja ma seal ajasin:P, aga endamisi mõtlesin naljaga pooleks, et kui õige läheks klaverit õppima. Üks lapsepõlveunistus oligi hakata klaverit mängima:) Õppida pole ju kunagi hilja. Seegi asi sai uuesti selgeks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar