... siiski kummaline :) Kummaline polegi päris õige sõna...
Olen mitu aega mõelnud, et miskit tuleks uut moodi ette võtta jättes ikkagi enam - vähem vanu asju samaks. Sest kõike uut ma oma elu ei tahagi. Olen oma elusaavutustega rohkem või vähem rahul. Lihtsalt soovin kõikega edasi minna. Julgemalt. Edukamalt. Paremini.
Kummaliselt kardan.
Kardan astuda edasiviivaid samme.
Pelgan, et ehk minu otsuseid ei meeldi kellegile. Ma ei tea küll kellele, kuid küllap leidub nii mõnigi, kes ei mõista mu elu. Minu tegemisi ja toimetusi.
Tunnen, et olen jäänud kuhugile nagu kinni. :) Toppama.
Teised, mu sõbrad, seda ei saagi näha. Öeldakse ikka ja alati, kuidas suudan nii palju teha ja toimetada jne. Ausalt öeldes, mind teeb arvamus natuke nukraks ja ettevaatlikuks.
Ma ei anna endast mitte sugugi maximaalselt.
Ja nii see on!!!
Siin on mõned põhjused. Millega tuleb mul endal tegeleda. Iseenda sees.
Ei saa kuulama jäädagi teiste arvamusi, et mix teen nii, kuid mitte naaviisi nagu arvatakse hea olema...
Naljakas on kuulada, kui öeldakse "ära maali, astu kampaaniast välja - niikui ei saa sa sealt midagi" SRY, VÄGA SUUR SORRY, kuid maalimine ongi saanud minu elu aluseks. PALUN MÕISTKE!
Naerma ajab, miks mul ei ole hooldaja, et mis vahe on ikkagi hooldaja ja isikliku abistaja vahel... SRY, VÄGA - VÄGA SUUR SORRY, kuid kui see ei ole ikka veel Eestis ja ka minu eluviisis selge, siis...
Siis tuleb veel ja veel ja veel rääkida, mis on mis.
Aga mul on kummaline tunne, et sellest võibki rääkima jäädagi :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar