Teisipäev, november 29, 2011

Katlamaja...

... kaob maamunalt... Siit Kaagveres. Katlamaja lammutus oligi päeva korras. Nüüd ongi mitu tööpäeva katlamaja õuel kolin ja mürin... Ma küll aknast ei näe lammutustöid. Kuulen...
Tegelikult katlamaja oligi ammuilma tondiloss. Lagunenud. Ohtlik...

Huvitav, kas mina oleksin täna siin, Kaagveres, kui poleks sedasama katlamaja, mis praegu kaob... Vaevalt.
Kaagvere tundus 22 aastat tagasi ainus ebasobiv elukoht maailmas. Minu jaoks. Millegipärast tundus siin kõik olevat vastumeelt, kuigi koht oli ilus juba siis... Olen sellest müstikast ennemgi bloginud.
Siis luges Aivar (exabikaasa) ajalehest "Edasi", et Kaagvere kool vajab katlamajja kütjat... Mul oli esimene reaktsioon EI - EI - EI... Kuhu iganes, kuid mitte mingil juhul Kaagverre elama...
Ja nüüdseks on olnud siin 22 aastat mu kodu. Vastumeelne tunne on hakkanud tasapisi kaduma, kuigi vahetevahel tungib mu sisse tagasi. Siis on õige hetk kuhugile kaugemale minna ning taas armsasse koju tulla :)

Mul on katlamajaga veel väiksemaid ja suuremaid, häid ja halbu mäletusi. Kui meil polnud sooja vett kodus, siis käisime katlamajas pesus. See polnud muidugi lubatud, aga ikkagi... Avalik saladus :) Tahtma oli kõikjal, tihti dšussi allgi... Nalja sai palju :D
Siis lendas katlamaja õhku. Kõige õudsam pauk. Mõtlesin, et lennuk kukkus alla. Merili, kes oli kolme kuune, magas sügavalt edasi. Meil oli aga šokk. Exil polnud tööpäeva, kuid ta pidi katlamajja, kuid jäi paar minutit viivitama tuppa - arvatavasti see päässtis ta elu...

Ei tea, milliseks oleks elu kujunenud, kui ei oleks olnud või leidnud ajalehe töökuulutust ja nii edasi...
Siiski ma ei kahetse olnud elu.
Päris tõsiselt.

Loodetavasti Kaagvere saab ilme :) Veel ilusama ja ägedama :)
Kaagveres on minu ainus kodu maailmas. Vähemalt hetkel ja aastaid.

Kommentaare ei ole: