Esmaspäev, august 25, 2014

See on elu ehk vajan jälle isiklikku abistajat

Sain just äsja teada, et Riin loobub isikliku abistaja tööst isiklikel põhjustel. Oli küll kõik kindel. Võib - olla mulle kui kliendile oli kõik rohkem paigas kui tööandjale. Mulle kui tööandjale oli kohe mõned küsimärgid...
Aga see ongi elu.
Inimestel on oma valikud ja otsustused.
Leidmised.
Äraütlemised.

Hea  on, et on praegu isiklik abistaja Johanna, kellega on tööle tulemise esimene kellaaegki septembris juba  paigas. Siiski - siiski vajan hästi kiiresti üht isikliku abistajat. Kooliajal tudengid peavad ennekõige  õppima, alles siis tööl käima. Ühel isiklikul abistajal ja minul on hästi keeruline meie aegu kokku sobitada... Seega kolmene naiskond on hoopis parem. Minu ja isikliku abistaja/isiklike abistajate koostöö on tegelikult vägagi sujuv meeskonnatöö. :)

Kindlasti panen kohe - kohe töökuulutused kõikjale.

Selle juhtumisega seoses jään mõtlema, milline peaks olema proovipäev. Kui kaugele või sügavale peaksin proovipäeval tööle tuleva isikliku abistaja soovima laskma või õigemini mitte laskma... Millised konkreetsemad küsimused peaksid veel olema...  Kas üleüldse peaks olema miski  töövestlusel ja proovipäeval mul teistmoodi.
Jäävad ju need, ja iga hinna eest jäävad, kes soovivad seda tööd  teha.

Aga töövõimereformiga seoses... Kuidas hakatakse IAT tööl käivale inimesele piisavalt ja järjekindel tagama? Kuigi saan aru suurepäraselt, et IAT klient ise  peab suutma isikliku abistajat välja õpetama, juhendama. Kuid kuidas teadvustada inimestele, mis töö on isikliku abistaja töö... Kes peaks tagama isiklikule abistajale väärt töötasu... Euroraha olevat olemas (kui õieti mäletan, siis selleks kõige väiksem summa)... Raha on üks asi, kuid teised ja kolmandad asjad...

See on elu...

Kommentaare ei ole: