Reede, november 20, 2015

Nagu järjejutt...

Üleeile öösel  enne magama jäämist sain   sõbrannalt sõnumi, et err uudis:  Tallinn  kavatseb tuleval aastal 64 % IAT kokku tõmmata... Ei olnud eriti meeldiv unejutt!
See küll ei puuduta otseselt mind,
KUID
murelikuks teeb mind küll IAT ümber toimuv!  
Nüüd saan aru ehk, kuigi mõistust tõrgub  seda veel uskumast, miks kevadel omastehooljate konverentsil rõhutati hooldekodude juurde ehitamise vajadust, aga mitte teisi võimalusi. IAT kättesaadavuse vajadus oli nulli  lähedane. Ei  noh, peidame  jälle kõik puudega inimesed kuskile  - ja oleme sellega väga rahul. Nagu aastaid tagasi... Kas  meil saab olema samm tagasi,  mitte pool sammugi edasi...
Loodan südamest,  et see uudis on eksitav!

Mäksa vald leidis võimaluse  raha juurde panna 2016 IAT-le. Õige pisut, kuid siiski. Ma olen tänulik sellegi eest.
Muidugi pean suutma umbes kolmveerand IAT eelarvest ise kandma. KUI soovin edasi elada nii nagu täna ning jääda iseendaks... Septembris juba koostasin 2016 IAT eelarve ja projekti. Iseendagi jaoks. Summad on väga ilusad!
Usun, et paari aasta IAT  raha eest,  mis olen ise oma isikliku abistaja teenusele "annetanud",  oleks mul tuttuus korralik auto või elamine...
See  on küll minu valik, kuidas ja kas olla või mitte olla!     
Aga kõik see paneb mõtlema sügavalt...

Kas ellu  peaksid jääma vaid need, kes on eriti  tugevad...
Ma ei lepi sellega.
Mina minuks - mina ei oskagi teistmoodi olla ega elada.  Võin tunduta vankumatuna ja tugevana, aga vahetevahel olen tegelikult nõrk... Tahan alla anda...  
Mis kasu saaks maailm minu alla andmisest?
Praegu olen kasulik vähemasti niipaljugi, et väikese tööandjana maksan makse... :)

Kommentaare ei ole: