Täna öösel sain pihta ja põhja, et Suu ja Jalaga Maalijate Ülemaailmse Ühingu jõulukampaaniast Eestis on minu meelest tegelikult midagi rääkimata jäänud. Kui kaartide saajad tõesti arvavad, et tegu on väljapressimisega, siis teadke, et mina kui Ühingu stipendiaat saan terve aasta jooksul erinevatest riikidest reklaame - Saksamaalt, ka nt Jaapanist. See on see koht, et olen enamvähem kursis ka mujal tehtava ja toimuvaga. Ja mujal tehakse tegelikult palju rohkem, kui meil. Nagu olen aru saanud, pole Eestis vist veel luba kõike levitada, aga mujal on võimalik lisaks suu ja jalaga maalivate kunstnike maalidele võimalik osta ka praktilisi asju - kinkekotte, pajalappe, mida iganes (ka nt maalitud taldrikuid - seda tööd tahaks isegi proovida :)) Ja iga reklaami juures on kunstniku nimi ja toote hind. Mõni kataloog on ikka umbes 20 lk paksune, ja iga kataloogi juures on kaardid ja ümbrikud, just nii nagu Eesti inimesed saavad. Ja minul reklaami saajana on valida, kas tellida või jätta tellimata, kas mul on seda konkreetset asja vaja või ei ole, kas mulle meeldib või mitte.
Nii et palun veelkord - kui leiate postkastist jõulukaardid, siis on need mõeldud lihtsalt huvi äratamiseks natuke teistsuguste inimeste tegevuse vastu, kes on tegelikult täitsa tavaliselt edukad ja andekad ning teevad südamega oma tööd (kas olete kunagi midagi kuulnud nt ERIANDEST ? Sellist asja pole ju olemas - igal inimesel lihtsalt on oma anne ja talent).
Meie Suu ja Jalaga Maalijate Ülemaailmne Ühing on praeguseks toiminud üle 50 aasta (Eestis natuke vähem). Ja mõelge nüüd, kui üks asi on juba nii kaua elus püsinud, siis kas see on ikka nii jama ? Ja kaardid kaartideks, aga palun vaadake SJK-kirjastuse lehele www.sjkkirjastus.ee. Seal on postkaarte, puslesid ja kalendreid - väga ilusaid ja väga soodsate hindadega. E-pood nagu iga teine. Ja veel - olen näinud välismaa kataloogidest, mida kõik on võimalik jalgade ja suu abil teha. Köögipõlledest märkmikukaanteni, ja mida iganes. Meil on esialgu veel väga väike valik.
Ja see, et saadetakse, on ikkagi kirjastuse poolne töö, mitte minu ega teiste kunstnike oma. Pöörduge kirjastusse, kui Te tõesti kaarte ei soovi.
Selge see, et alati ei ole raha ja nii edasi, aga võtke asja nii, et kui leiate midagi.mis meeldib, siis toob see hingele rõõmu. Rõõm kunstitöö saaja silmis on kunstnikule kõige suurem "honorar".
PS: Näiteks kui augustikuus rääkisin siinsamas Eestis soomlastega meie maalimisühingust, tuli välja, et nemad teadsid väga hästi, millest jutt käib, ja lõid särama. Millal eestlased selleni jõuavad, et teiste tegemisi väärtustada - ükskõik milliste inimestega siis tegu on...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar