Pühapäev, november 08, 2015

Vihm - muidu sujus kõik mõnusalt

Käisin täna  linnas.
Üle  pika aja sõitsin mikrobussiga. Vana bussijuht, kes on aastaid  sõitnud, võttis ilusti peale.  Kuigi reeglid ei  lubavat... See viis taaskord mõttele,  miks kõik bussifirmad ei suuda võta  kõiki reisijaid võrdselt, miks erivajadustega  maakad peavad pabistama jätkuvalt, kas saab bussile (ka siis, kui ratastoolis inimesel on kõrval isiklik abistaja ja ta saab  kõrval abiga bussi) või mitte... Muide, maaliinide ratastooli - buss on  ikka  kolme  astmega! Sel  aastal olen tõesti palju saanud autodega  sõita, kuid vahel on hea  bussidega sõita. Kas  või selleks, et teada saada, kuidas lugulaul parajasti  nüüd  on.
Aknast näen sageli mikrobusse. Järjest sagedamini. See tähendab, kas varsti  saangi siis linna, kui  soov tuleb ja  vajadus on... Autota... See teeb veidi hirmu. Samas kisub mõte sinnapoole, et pean muretsema endalegi auto...

Soovisin minna täna Raadile papa hauale... Loodan, et papa andestab, et ma ei läinud. Vihma kallas. Aga olin  asjalik ja heas tujus - arvan, et see meeldis talle. Loodan, et tänasel isadepäeval meenusid ikka kõik isad ja et ka halvimadki isad said kas või ühe hea  sõna või mõte osaliseks... Ja isad  isegi väärtustasid  kuidagi rohkem endid...   

Oli tore pühapäev. Mul on juba päkapikuga salakontakt, kuigi ilma vaadates ei ole mul  raasugi  tunnet, et aasta lõpp läheneb kiiresti...  

Aitäh ka isiklik  abistaja Helerinile tänase päeva eest!

Kommentaare ei ole: