Neljapäev, november 03, 2016

Kõik oli viimase peal, kuid tool viidi ikkagi ära!!!


Eile hommikul.
Valmistusin kontserdile minemiseks. Tallinna. Saku Suurhalli.

Isiklik abistaja Krisiti tööle tulles kinkis mulle nimepäevaks kollased lilled. Nii armas :)
Kristi abistas ka ilusaks tegemisel. Ja klõpsutas pilte.

Sellise oranzi - punaka juustevärvi kingisin nimepäevaks iseendale. Seekord värvisin juukseid kodus, Katariina käte abiga üleeile.

Eile oli siis Jean - Michel Jarre kontsert. Kontsert, mille piletide ostmisega tegin väikese lahingu.
Kõik sujus ilusti kuni istmekohani ning siis võeti minu istekoht kolmanda vabatahtliku poolt, kes pidi vajadusel aitama, lihtsalt ära. Viidi ära.

Püüdsime küll Lehoga seletada, et pole vaja, et mina istun ka oma istekohale, mille olen ju väljaostnud ning ratastoolile näidati ka turvaline hoiukoht kätte. Vabatahtlik jäi endale kindlaks - ma pean tagasi istuma ratastooli.
Ups!!!
Sest muidu oleks üks noorem härra kohata jäänud. Sest üks tool viidi lihtsalt minema.
See on nii naljakas.
Samas nii kurb. Uskumatu.
Olime Lehoga keeletud ja pahased.
See on vist  ikkagi see, et keegi otsustab puudega inimese eest. Kui istutakse ratastoolis, siis  eelarvamine, et kõik ongi ratastooli naelutatud - et kogu elu ongi ratastoolis või taolist. Mõistan, et paljud ei saagi siiski ratastoolist mujale istuda. Kuid on neidki, kes saavad ja otsustavad ise, kus nad istuvad ju.
Muide, 42 koha tool, kus viivuks sain istuda, oli minu jaoks hea ja mugav. Mu keha oleks saanud puhata ratastoolist...
Istusime siiski kõrvuti.
Olen veendunud, et Saku Suurhallis on jätkuvalt segadus ratastoolides külalistega. Sealset personaali tuleks mul vähe koolitada ja seda kavatsen ka teha.
Hea on, et on ratastoolikohad, kuid need on ju lihtsalt võimalikud kohad ratastoolidele. Kuid nüüd tean, et saab ratastoolis istuda ka parteris või ka kindlasti mujal Suurhallis, kui ikka soov on. Jäägu valik siiski inimestele endile, kus ja kuidas nad soovivad  olla ürituste ajal.
Eile oli parteris veel üks külaline ratastoolis .
Rohkem inimesi ratastoolis mina ei näinudki...
Tegelikult meil oli hea vaade lavale.
Lõpuks mõned inimesed, kes läksid lõpuks vahekäigu seisma ja tantsima, vaatasid siiski mõnede inimestele ütlemisele, selja taha ja tegid vaade naeratades vabaks. See on ühtesulamine. Seda igatsen mina.
Jean - Michel Jarre ise oli üli äge. Lahe. Hea. Kontserdist jäävad võimsad emotsioonid.

Täna tulime Tallinnast koju. Jõudsime õnnelikult koju. Kuigi teedeolud olid kehvad ja rasked. Meie taga oleks olnud peaaegu avarii... Inimesed, palun, hoidke liikluses iseend ja teisi!

Kommentaare ei ole: