... oli koristada vanu kaustikke, kirju, loengute materjale, ülikooli õppeplaane, joonistusi...
Leidsin vanu armastuskirju. Paberil loomulikult. Mul vist elu paberkirjad kõik alles.
Sünnade jm kaardidki.
Neid ma ei viska ühtegi ära oma eluajal.
Psühholoogia ja eripedagoogika konspekte viskasin ära küll. Kusjuures, uskumatu, kui korralikult ja ilusti olen kunagi kirjutanud... Kuidas küll viitsisin!!! Kust ma selle aja võtsin!!! Veel laste ja pere kõrvalt... Pean tõdema, et kõige hoolikam ja tublim ülikoolis käimise aeg langes mul sinna aega, kui olin õnnelik pereema...
Ja mis ained olen kõik õppinud!!! Kui palju poliitikat...
Veel leidsin hästi suure hunniku puudega inimesi puudutavaid trükiseid läbi kolmekümne aasta. Ei lugenud, kuid... Mul küll tunne, et suhtumiste küsimused pole olulised muutunud... See kuidagi kurb...
Leidsin enda joonistusi. Vildikatega joonistatud. Päris unustanud teema mul. Võiksin nüüd jälle joonistada vildikatega... või värvipliiatsitega... Vahelduseks oleks ikka...
Oma ja sõbrannade laste joonistused on ka kõik alles.
Ja omad klassitunnistused...
Terve hunnik paberit sai lõkke jaoks siiski :) Alguses mõtlesin küll, et viin paberi - prügikasti. Hea oli, et Katariinaga jäime mõtlema, kas viia kohe välja või mitte. Sest praegu mõtlen, et parem on omad armsad viitsimised ja kunagised tööd põletada. Saab hing rahu ja puhas tee uutele kogemustele, mida tuleks ka talletada...
Elamisesse, või õigemini riiulidesse sai ruumi juurde...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar