Teisipäev, juuni 27, 2017

Eilne vahva õhtupoolik ehk...

... kuidas täitmatud lubadused siiski suure ringiga ja teistmoodi ja väga ootamatult mul täituvad. Mõtlesin sellele enne magama jäämist. Keegi on kunagi midagi lubatud, ja siis tuleb  hetk, kui keegi teine ei tea lubadusest midagi ning ütleb, et lähme - teeme ära 😊 Ja ei jäägi muud üle, kui olla vait ja olla õnnelik. Isegi natuke uhkelt õnnelik, et mul on nii vahvad inimesed ümber. 😉 Oleme ausalt, minuga seiklemine on ikkagi veidi füüsiliselt raske - mõistan seda vägagi - kuid kui on tõeline siiras soov ja tahe minna minuga - ei takista vallid ega kraavid, ammugi vaadetornid. (Kunagi olen Munamäelgi käinud, liftita muide.) 
Võib ju nii öelda, et mina saan ikka hakkama. Minuga sammu pidada suudavad ainult need, kes sama hullumeelsed nagu mina. Või hullemadki. Kes püüavad elult võtta ka maksimaalse.
Me käisime eile Jääaja Keskuses ja Elistvere Loomapargis. Tunnistan, et ma ei olnud kummaski käinud veel... Minu ja Kristiga olid kaasas seekord kaks poissi. Johann soovis pisarsilmi kaasa onu Endlit ehk Silverit, muidu keeldub meiega tulemast. Mis teema poistel nimedega on, sellest ei ole ma eriti arusaanud - arvatavasti tv3 mõjutusel... 😋 Peaasi, et poisid ise aru saavad, kes on kes!
Usun, et pika jutu polegi vaja. Pildid rääkivad ise.  































Kommentaare ei ole: