Kolmapäev, juuni 28, 2017

Üks Õnnelikumaid Päevi

... oli aasta tagasi... 28. juuni on jäänud hinge ja meelde iga hetkega. Siis ma veel ei teadnud, et see päev Pärnus jääb viimaseks suvepäevaks Kareliga...

Ma teadsin ja tean tänagi, et Karel oli paljude Karel. Ja ometi oli minugi. Meil oli hästi imeline ja kummaline side... Ja minu meelest on siiani, sest unenägudes püüdnud ta mulle  õpetussõnu öelda ja kaitsta mind... Usun, et nüüd tal selleks väga avarad ja head võimalused hoida kõiki kallisid inimesi... Esimese unenäo ajal paar kuud tagasi  ma tõsiselt ehmusin ära - ütlesin, et sa ju ei saa olla siin, kuid Karel naeratas ja silmad särasid... Tegin silmad lahti. Mul oli kuidagi hästi rahulik rõõm. Mitu päeva mõtlesin unenäole ja Kareli sõnadele, ma isegi ei tea, kas olidki sõnad või miski muu, kuid ta palus mul minna edasi...
Tegelikult minna edasi mul käskis ta koguaeg. Kuigi ta vajas tuge ja palju muud, oli Karelgi olemas alati. Mina küll ei mäleta, et tal ei oleks aega olnud. Tulid ja olid takistused liikumisel, kuid olemas  olla oli tal alati aega. Isegi siis, kui olin tema peale vihane. Ta oli vahel jonni täis. Aga küllap oligi jonni vaja tallegi, et veel ja veel naeratada ...  ja ikka öelda vestluse lõppu "kalli - kalli" ...  
Ta tahtis minult  veel koolitusi, kuigi esimesest koolitusest oleks hea meelega minema jooksnud. Ma lihtsalt ei lasknud... 
Praegu, mitu kuud, mõtlen,  kuidas pääseda näiteks haiglatesse, ja tehagi erilisi koolitusi või kuidas iganes nimetada. Energialakse on kõikidele vaja. Koolitused ei saa ju olla ainult rikastele ja ilusatele 😋
Näitus saab olema Pärnus. Mul hea meel.
Aga üht või kolmandat soovi on mul päris raske ellu viia... Karel soovis, et leiaksin tõelise armastuse... et ma olevat seda väärt... Ise ta palus meeles pidada eluaeg, et mina olen maailma parim sõbranna, keda armastab...  Ja seda ma tõesti hoian meeles. Kuid usun, et Karel mõistab, kus ta iganes ei ole, miks ma tõelist armastust ei leia ehk - olen ju pipar 😏 Aga ma ei ütle iial iial... Piprateraski peidub suhkur. Uskuda ikka võib nii.
Aasta tagasi oli tõesti õnnelik päev. Pikk päev. Hästi mõnus ja ilus. Väga lihtne, kuid samas väga eriline.´Eriti õhtu...

Ma ei tea, miks nüüd nii siiralt kirjutasin... 
 Ma mõtlesin hoopis lühemalt ja muud kirjutada...  Ei kustuta ära ka... Tean üht, Karel elab edasi südametes ja meie keskel... Ta ei ole kuhugile kadunud - lihtsalt teda ei nähta ega kuulda... Tunneb... Tuntakse...
Mina  küll tunnen...

On ikka vedanud mul, et kunagi ammu nägi Karel mu kodulehte ja kirjutas pika kirja...
Õnn, et vastasin.

Ja ma möllan edasi.
Lähen edasi... 

PS Selle ilusa pildi minust tegi Karel.  Teise pildi klõpsatas Kristi nr 1 .

Kommentaare ei ole: