Teisipäev, juuni 06, 2017

Natuke ootamatu päeva algus täna

Pärast reisi oli tänagi pisut seiklemise päev, kuigi arvasin tulevat argine päev. Jõudsin Hannale külla ja aias maasikaid istutada ja näha kaugemalt üht kallist inimest, kes vist ealeski ei suuda andestada mulle minu hulljulgelt, aga samas nii normaalselt täisväärtuslikku elu - olu nagu mul on ning et mind peetakse just sellepärast eeskujuks - soovin seda siis või mitte... Ta lihtsalt ei ütle teregi... Kuid kui ema tunneb end nii paremini, siis olen minagi rõõmsam. Kuigi see on tegelikult väga vaga nukker.  Usun, et vähemasti poole on oma elukarjäärist on tänu mu lapsepõlvele  ja emale.
Tavaliselt ma ei blogi selliseid väga isiklike tundeid... Täna tunnen, et lihtsalt natuke pean...

Aga hommikul juhtus miski ebatavalist,mida ei ole iialgi juhtunud... Libitsesin hooga toimetades ratastoolist põrandale. Eks oli hommikki. Ei olnud õieti ärganud. Püüdsin kiiresti - kiiresti voodit natuke korda. Jalad  olid voodil. Tundsin küll, et vajun ebamugavalt istuma, kuid ei panud tähele või mõtlesin küll saan - või ma ei teagi, mida tol hetkel mõtlesin. Toimetasin. Ühel heal hetkel olin põrandal 😋😕😏 Sättisin siis end kapi vastu istuma. Helistasin Hannale, et kui saab, siis tulgu pisut varem tööle ja olgu mu päeva päästja. Tegelikult oli Hanna tööle tulekuni natuke üle tunni aega. Selle ajaga poleks minuga midagi hullemat juhtunud... Hanna kihutas kohale. Sain tooli. Naersime mõlemad. Mul ei jõudnud isegi igav hakata põrandal. Vaatasin laevalt ostetud asju, mis olid millegipärast voodi ette pandud mul...

Homme blogin ägedast nädalavahetusest...

Kommentaare ei ole: