Neljapäev, september 10, 2020

Sügisepäeval iseendaga

Mulle oli vaja endaga olemist. 

Akna taga oli sügistuul ja vihmgi. 
Koristasin rahulikult. Teate ju, et oma käega või noh jalaga on kõige parem asju teha.  Mina saan teha seda jalakõrguselt.  
Vahepeal jõin kohvi.
Mõtlesin omi mõtteid. Häid ja natuke mitte häid mõtteid. On minulgi argiasju ja muresid, mis lähevad mööda, kui tuleb õige lahendushetk. Annavad ruumi uutele argiasjadele ja muredele. Rõõmgi möödub. Kõik möödub... Kuid,  mis alles jääb... Mis kestab igavesti... 

Ehk need samad mõtted ja tunded, mis tiirlevad peas või hinges ning mida keegi ei kuule ega tunne, kestavad lõpmatult... 
Ma ei tea... 

Eile käisin Piletilevis Kaubamajas. Tahame minna "Mida mehed naistele ei räägi" vaatama.     Koht on usutavasti ligipääsetav - ERM ikkagi. Kuid soovisime Ingridiga teada, kas piletisoodustus ka on... Nagu vahel on, kui ratastoolis vaataja ja ta saatja/isiklik abistaja .. Klienditeenindaja oli abivalmis, kuid ta ei leidnud vastust. Ta ütles, et vahel panevad korraldajad kohe selle info, vahel peab küsima... Lubas tagasi helistama. 
Nohjah, juba seda ei räägi mehed meile - oleme ju naised!!!
Soodustuste infogi võiks kergemine kättesaadav olla - ka "ei ole" on hea info. 
Muide, Piletilevi infolauad on alati kõrged. Ratastoolis ostjatele ebamugavad. 
See jutt sellepärast, Vunki manol lubasin jälgida kultuuri ja ürituste korraldusi. Eks kuhugile minekul tuleb enne etté sada pisiasja, mis mõjutavad erivajadustega inimeste minekuid. 

Kommentaare ei ole: