Pühapäev, september 20, 2020

Veel väikestest tähelendudest

 Hommikul sain Virgylia Soosaarelt hea sõnumi faćebookis, et Põhjala tehases on hetkel ′′ Disainiöö 2020 ′′ ja esindatud on ka meie Tartu kunstikooli, meie kõige olulisema ajakirjaprojektiga. Ja minu artikkel koostöö Helen Tumen, stiliseeritud abist puuetega inimestele.

Sain aru, et esitatud oli ajakiri, kus ka minu pilt ja minuga tehtud intervjuu.     Minul on hea meel, et Virgylia pöördus eelmisel aastal abipalve mu poole... Ning lugu tuli abivahendite  disainist ja üldse stiilset elu - olust. 

Mu rõõm, et Virgylial läheb nii edukalt 😍

Usun, et selliseid koostöid ongi vaja 😉, et maailm ilusamaks ja paremaks muutuks. Lihtsalt teha südamega omi asju... 

See nädal  paluti üllatuslikult luba minult, kas  olen nõus koostamisel olevale IAT juhendi lõppu panna mu blogi, Kuldvõtmekese ehk IAT kogumiku ja raamatu "Kohvi jalaga, palun..." . See juhend tulevat sotsiaaltöötajatele. Loodan, et ma ei reetnud miskit suurt. Aga ise arvan, et sellist juhendit on olnud vaja ammu. Ametnikkelt ametnikkele. 
Ma EI tea tõesti sellest juhendist rohkem, kui seda, mida minult paluti.  Loomulikult olen nõus. Mul rõõm ja au üheaegselt osaleda kirjutustega. See on kaasamine ja tähele panemine. Kuigi sooviksin väga teada, kas töögrupis on füüsiliselt erivajadustega inimest... Veidi kahtlen sellest. Siiski loodan, et saab olema hea juhend sotsiaaltöötajatele!
´
Ńii ma siis tiksun. 
Teadmata milleks... 
Bloginud olen nagu iseenda huvides ja mitte väga mõeldes, et minu elu  ja mõtted väga korda lähvad teistele... Millegipärast aga pean tõdema ikka ja jälle minu mõtted lähvad paljudele korda.

Olen südamest tänulik kõikidele, kes jälgivad ja loevad mind, elavad mulle kaasa. 

Vahel mõtlen, kas see ei pane mind lõpuks raamidesse, sest ma pean ehk iseend jälgima , mida teen ja ütlen... Kuid ma ei tahaks olla keegi teine raamides . Lubage jääda mul raamidest välja. Jään iseendaks. 

Kommentaare ei ole: