Teisipäev, veebruar 15, 2022

Igat asja natuke

 Tänane teisipäev on olnud igakülgselt vahvasti laiali valguv ja asjalik. Igat asja natuke. Rõõmu. Värvi. Naeru. Närvikõdi. Juttu. Ja nii edasi. 

Egas ma ei tea veel päris täpselt, millises mahus märtsist aasta lõpuni saab olema IAT ehk isikliku abistaja teenus valla poolt. Ma  kahtlustan, et vallaski täpselt ei teata.  Kuna ESF projekt lõpeb, siis arutakse vallavalitsuse järgmisel istungil,  mis peaks toimuma selle nädala teisel poolel. Usutavasti, loodan vähemalt, et maht jääb samaks, mis on olnud viimasel aastal, kuigi loodan veidi rohkemat. Just vaimselt kasvamise jaoks, loodan ka see aasta kuhugile reisida ja  elada oma elu edasi. 
Mind ei hinnatagi see aasta 😂,sest tuginedes kahel järjestikul aastal  läbiviidud teenusevajaduse hindamistele ja minu viimasele kirjale teenuse vajaduse osas (füüsilised vajadused ei ole muutunud), jäetakse hindamine ära. See  on vägagi positiivne minu jaoks.😊 Saan aru, et projektidel on omad nõudmised ja ootustulemused, kuid mina tean oma IAT vajadus 21,5 + aastat  ning samuti tean oma füüsilisi puudeid ehk võimeid / mittevõimeid. Keegi ei saa ju mind paremini hinnata, kui mina ise. Kui vähegi tahta olla omaenda eluomanik ja vastutada ise. Mulle tundub hetkel, et hetkel see on  taas  õnnestunud.. Tänud mu lollile järjepidevusele ja kindlasti usule, et universumile, et võimalik on kõik positiivne.   
Veel jaanuari alguses oli hindamisküsimus päevakorras. Lubati tulla enne sünnipäeva küllagi... Tehti hoopi tõeline kink. Ausalt ka. mulle mittehindamine meeldib. 
Aga ka kohtumine vallas või minu juures jäeti ära. Meil on COVID.  Oleks võinud teha siis zoomiski...  Tuletasin täna ise meelde zoomi variandi... Kuid, kui nii, siis nii.
Huvitav, mitu inimest me vallas hakkavad IAT-d edasi saama  märtsist... Minuga on tõesti keeruline ja raske, ma ei anna kuidagi enam puudega inimese mõõdu välja. Ma ei mossita ega virise. Mina elan. 
Täna rääkisid Egle ja Nansy iluoperatsioonide õhtul 😋, kuidas nad arvasid esmakordselt mind nähes, et  olen viriseja jne. Kuulasin naerdes värv peas. Küsisin vastu, kas olen teid petnud . Seejärel naersime kõik.
See valla IAT projektis osalemine kaks aastat andis mulle tohutult enesekindlust juurde, selle eest pean aitäh ütlema. Hea õppetund oli, nii mulle kui... loodan südamest.... sotstöötajatele. Hullul ajal jäime ellu. 
 
Tänases Õhtulehes "´Tiiu" artikkel minust. Väheke üllatav mu jaoks, et leheski... Aga pilt hea. Kui mõelda, mis oleks olnud, kui abielu ajal oleks olnud mul IAT, kusjuures Eestis juba oli olemas IAT siis, vähe, kuid oli... Ma ei jää mineviku kinni. Vahel tundub, et IAT üldiselt on ikka veel beebipapudes...

https://naine.ohtuleht.ee/1054818/tiia-jarvpold-kui-ma-poleks-oma-elus-kukkunud-ei-teaks-ma-mis-on-onn-?fbclid=IwAR22DZA7sRu0k0IMzVMAubkEimUVSyXnqqbJfTRF24SQKaeZy2c78MwgF38

Siis tuletas bioenergeetik Toomas end mulle meelde. Jälle. Viimastel päevadel on saadetud mulle erinevate inimeste poolt Toomase asju... Ma ei usu, et see on kokkusattumus minu blogi loo "Valgusest" järel... Usun, et Toomas tahab midagi head öelda, kus ta iganes on...Olen tänulik, väga tänulik.💖 Küllap saan aru kord, mida ütles...

Selline paber on ka mul kuskil märkmiku vahel. Alles. Saime tookord abistaja Erikaga mõlemad Toomaselt need meelespead, kui mina käisin ta juures. Imestan, et 😊😀Erikalgi paberileht alles... Võib olla on möödas 13...14 aastat saamisest...   Mul on ammugi need igapäevaasjad, mida teen , püüan teha iga päev endamisi. Ka duši  all, kuigi isiklik abistaja abistab duši hoida, kuid ta ei tea iial, millele mõtlen.

Imeline päev oli. 

Kommentaare ei ole: