Reede, veebruar 11, 2022

Valgusest

 

Päev on taas pikem. Valget aega juba pikemalt. See talv ilusti üle elatud. Minul vähemasti. Tasakesi, kuid talvepimeduseaeg lendas kiiresti mööda... Tõesti ma ei jõudnudki masendusesse langeda. Võib - olla jõuuluaeg venis, olin kuidagi tüdinenud....

Sest jõulu imeline valgus on ära kadunud, järgi on  jäänud tehissära... Mõtlen pisut õudsusega, et kümne kuu pärast umbes jälle jõulutrall... 

Kuid õnneks on sinna aega... 
On valgust õues.
Ja on valgust hinges. Loodan, et järjest rohkem õppida valgust tunnetama. 
Nii kummaline kui see ka ei näi,  on mind aastakümneid õpetatud valgust nägema tunnetades.. Suurema selle ajas olen keeldunud seda vastuvõtmast. 
Sest mina ise ei saa ju olla valgus... Valgus ei tule inimese sees... Oi, olin niisuguste küsimustega pikki aastaid kimbatuses... Füüsika tundides ei saanud ma samuti aru , mis valgus on... 

.Öösiti olen olnud palju aknal. Mõelnud, mis on valgus. Ka tähevalgus. Olen teadnud alati, et valgus ei ole vaid sõna ega õpikute järgi õpitav... Valgus pole ainult päikegi...
Päike pimestab tihti.
Valgus ei pimesta mitte. Valgus lihtsalt on. 
Kunagi ammu õpetas bioenergetik Toomas mind valgust austama ja armastama. Ma ei saanud mitte midagi õieti aru. Mõtlesin, et ma küll ei keera nii ära... Kuid miskipärast alati kui endamisi  lugesin, loksus halb heaks või rahunesin:
                                    Valgus minu ees
                                    Valgus minu sees
                                    Valgus minu ümber
                                     Mina valguse sees
Nüüd tean, et  Iiri druiidide kaitsepalve on palju pikem ja veelgi võimsam. Ehk olingi Toomaselt kuulnud pikemat, kuid siis aastaid tagasi ei suutnud mu mõistus kõike sellist tarkust võtta vastu ning hing lihtsalt ei osanud veel. 
Mis see väike valguse salm, aga siiski väga sügav palve mulle andnud on... Väga palju või ka hoidnud ära palju paha, ja tõsiselt. Mulle on see rahuallikaks. Stressi mantaja. Tänutunne. 
Siis ütles Kaupo, et mina ise olengi valgus.... 
Mõtlesin jällegi, mis asja... 
Täna võin tänutundega öelda, et nüüd tean, et valgus on elu ja armastus, valgus tuleb  minu seest   Kuigi arvatakse, et elu ja armastus on pimedad, ja ise ei olda mitte keegi ega miski, lihtsalt püüdakse pime elu ära elada... 
Kas ollakse õnnelik... Nii hea on  öelda, et ka õnn on pime... 


Viimastel aastatel olen proovinud sageli maalida ja joonistada valgust. 
Mind köidab see valguse teema. 

Usun, kuigi tean või arvan teadvat, mis on valgus, siiski otsin oma valguskiirt veel kaua.
Mine tea, ehk jäängi otsima... Silmad võivad näha küll, kuid  kas süda ja hing päriselt tunnetavad valgust...  


Valgusepraod pimeduses maalisin kaks aastat tagasi. 


Kommentaare ei ole: