Neljapäev, veebruar 17, 2022

Jälle see üks hetk...

 ... mida ei saa ära unustada. 

Palju on räägitud, et tuleb minevikust lahti lasta. Rääkidakse ainuüksnes halbadest hetkedest, millest tulebki kindlasti lasta lahti.  Kuid ei meenutada häid hetki, mis on kindlasti elu edasi viinud Vahel on mul tunne nagu minevik peabki halb välja nägema... Ei pea ju! Inimesed isegi meenutavad mineviku mustemaks, kui see on olnud...Enne musta on olemas tuhandeid värvilisi toone...
Mõnikord selline suhtumine eilsesse natuke häirib mind.
Päriselt ka.

Mu üks õnnelikumaid hetki oli täna 31 aastat tagasi, kui sain  esmakordselt emmeks. See hetk muutis kogu elu.  On õpetanud. Olen kasvanud...   
Võib-olla ei muutnud ka... Võib - olla pidigi mu elu ja areng sedasi edasi minema.
Olen mõelnud ka mõnel kurvemal hetkel, et ma ei peaks ju seda kaunist veebruari ööd üle tähtsustama ega üleüldse meenutama... Kas siis oleks parem või... Ei usu. Vastupidi. Tüdrukul on nüüd oma elu ja loodan kogu hingest, et ta saab kordi paremini hakkama  ja on õnnelikum, kui mina.
Mina mäletan aga tüdruku sündi alati. Ka kahe lapse sündimist ka veel... Seda ei saa unustada... See paneb kõigele vaatamata, mis olnud, naeratama.
Mina olen siiski õnnelik, et mu lapsepõlve uniistus emaks hakata on täitunud rohkemgi kui oskasin unistada omal ajal... See on olnud minu elu. 
Ma ei kujuta ette, kui lapsepõlve unistust poleks olnud, milline minu oleks täna...  Edasi ma ei mõtle. Mõttetu. 

Olen andnud parima emana... Kuigi vahel on endal seda raske uskuda... Ikka ja jälle tundub, et pole suutnud pooltki nii palju anda kui olen igatsenud... 

Kommentaare ei ole: