Tõepoolest tasakaalus on praegusel hetkel hea ja halb. Ja lõppude lõpuks hea kaal on päevades ülekaalul.
Mitte ühe isikliku abistaja kandidaatiga pole veel kohtunud... Soovijaid on küll päris mitmeid... Lubavad, lepime töövestluseajagi kokku ja siis nad lihtsalt kaovad... Ma ei räägi neist, kes on haigeks jäänud - seda mitte tuleku põhjust mõistan ja usaldan, et see on nii. Kuid pole hullu, on veel tulekul kandidaate - kindlasti leian omad inimesed üles...
Minu kui tööandja tööaeg lihtsalt kannatab. Ma ei hakka ootamisajal ometi muud suurt tegema. Nokitsen niisama... Ja teisedki, kes mind hetkel abistavad, nt nii väikeses asjaski nagu alt ukse tegemine, ei saa ka rahulikult omi plaane teha - on valvel...
Kõikide kandidaatidega ei saa ometi miskit juhtunud olla või saab... Olen lihtsalt liialt muretseja tüüp. Samas saan aru, et kes ei anna endast esimest - teist suhtlemist märku, neist ei saaks häid abistajaid niikuinii... Kahju, et inimesed ei saa aru, et isikliku abistaja töö on nagu iga teine töö.
Täna tuli mu tuppa uus väga äge disainiga diivanilaud. Pühapäeval viskasin armsasti ühe laua välja, ta oli oma aja ära elanud...
Muu on ka enam-vähem normaalne. Alati saaks olla parem ju...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar