Võtsin aja OMA loomingu jaoks

 Loon küll iga hetk oma elu, kuid see kuu pole jäänd aega oma kunstitööks...  Täna võtsin teistelt loovustelt aja maha.

Joonistasin mõned head tunnid.  

Ei maalinud. Avastasin, et värve on vaja juurde osta. Nii õli kui akrüüli valge värv on otsas. Teadsin, kuid olin unustanud...

Mina ja unustanud... Tavaliselt ma ei unusta asju... Ma hoian tihti teistegi asju meeles 😊😋  See v õiks lõpeta . Peaks lõppema. 

Teen risti - vastupidi...

Täna käisin Tallinna lähedal Meistriklassis. Ikka loon teadmisi juurde, kuidas olla julgelt nähtav ja kõneleda laval... Uskuge, ka lihtne kõnelemine  võib olla suurim väljakutse.  Oma loo rääkiminegi on vahest suur väljakutse.

Kõne harjutuse sooritusega mina ise ei jäänud rahule, kuigi oleksin ju võinud.  Teised grupikaaslased ja Carmiola jäid hästi rahule. Ma suudan paremini - ning seda me õppimegi edasi... Lihvida tuleb vaid kõnet, mis voolab minust välja nii nagu laul... 

Novembris tuleb lava... Siis tuleb... usun... veel  miskit põnevat... Kõik on võimalik...

Aga... meil on armsad inimesed grupis. ´Mina olen sulanud ilusti nende sekka... Üle pika aja tunnen, et mu häälduspuue ei takista õppimist... Veel kõnelemist... Teen vist kõik risti - vastupidi.  Aastate eest ei saanud psühhodraamat õppida, sest ma ei rääkivat... Nüüd õpin kõnekunsti 😋

Tagasiteel külastasime  Mirjami ja Valeviga veel Jürit... 

Sattusin eile Vanemuise Sümfooniaorkestri suvekontserdile! "Kogemata" sattus mulle külla sõbranna Krista, kelle me võtsime kaasa! Lihtsalt keskhommikul, kui Valev helistas, siis ta ei lubanud Rapuntseli kombel jääda elevandiluust torni vangi jääda. Just Mirjam ja Valev mind kutsusid. Peale kontserti jalutasime Emajõe ääres

Laupäev...

 ... noo EI saa mitte viriseda, et mul ei käi külalisi 😉

Täna käisid.  Täiesti ootamatult. Üllatuslikult.  Mootorratastega Pärnust. Tuba tulles tundusid nad kohe minu inimesed... Enne ma ei teadnud neid. Polnud näinud. Kuulnud olin õigepisut. Kaidilt. Lubasin Kaidi sõpradel siin enda pool teda näha...

Hästi tore kohtumine oli uude inimestega. 

Ma vahel ikka mõtlen, et keegi võiks külla tulla... 

Muidu on abistajad ja abistajad, kuid... Mitte et mul nende vastu midagi oleks, vastupidi hoopis . Sellest on ka mitmeid kordi kirjutanud... Siiski võiks vahest tulla olla keegi lihtsalt külla...et lihtsalt olla....

  

See usk, lootus ja armastus

Olete kindlasti juba kuskil silmanud kontserdireklaami "Usk, Lootus, Armastus"                        https://www.facebook.com/events/1273411873882388

Mina nägin linna tänaval seda aprillis... "IMPULSO TENORS" on minu lemmik praegu. Juba varakevadel teadsin, et 24. august lähen ERMi - olgu mis on. 

Aga täna tean, et ma ei lähe mitte kontserdile, vaid saan ka maalida. Kuskil lavanurgas... Jällegi... 

Salajane soov, et taas muusika rõõmu värvides lõuendile panna, oli mu sees..

Hetkel selline väga hea uudis.    

Olen tänulikult õnnelik  nii iseendale kui teistele, kes on mind julgustanud olema veelgi loovam tehes oma asju 💖😊

Kass Bongo vallutusretk

 

Kas Bongo vallutas täna esimest korda Kaagvere küla! Poole vallutuse retkest oli ta minu või Annabeli süles. Küll ta hingas ja lõõtsutas nagu koer! Ma arvan, et see oli rohkem hirmust kui kuumusest... 😀

Kõige alguses kui Mirjamiga sai maja ette, tahtis kohe tuppa tagasi... Et miks ma pean õues olema, maailm on kuri ja õel ja tundmatu... 😂 Aiamaal juba vaatas ringi küll, et tegelikult maailm ei olegi ainult 4 seina 😄 Nii tark oli juba ühe lillepõõsa juures, et hüppas ratastoolist põõsa alla varju. Edasi ei tule ja tagasi ka ei lähe! Hea oli viludas olla. Igatahes Kaagverele sai ring peale tehtud nagu Chihuahua koerake käekotis, ainult et Bongo oli süles 😀

Aiamaal hakkas isegi ahnelt heina sööma. Jäi ellu! Toas olles hakkas muidugi kohe külma vett jooma!  

Ja meie saak keset heinamaastunud aiamaad! 😀

Armastuse park ja Pühajärve

 Käisime eile sõitmas. Hea armsa seltskonnaga. Mulle meeldis, et ma polnud nii öelda sedapuhku ühe abistajaga kahekesi ning kuklas ei tiksunud tööandja roll. See on ju mul pidevalt... See selleks. 

Eile leidsime üles Armastuse parki. Keset Pukat. Tegijal on olnd hea ja ilus, vägev idee.

Mina jalutasin oma Võlumaal. Mõtetes. Keegi ei pannud seda tähele. Otsiti energiaid... Minu energia oli otsapidi Tiia Võlumaal.. Sealgi saab olema armastus... 

Siis läksid kõhud tühjaks. Eriti mul. Hommikul jõin kohvi. Oli ka veel laulutund... Ei olnud ka kõht tühi. Mõnikord ma ei söögi hommikuti...

Pühajärve restoran. Ma polnudki, ma usun, et keegi meist polnud kaua restoranis söönud...

Kuid ikka polnud see ligipääsetatav nagu üheksa aastat tagasi. Tiirutasime ümber hotell. Lõpuks viidi meid sõbralikult läbi maja ja köögi restorani. Väike tore seiklus. 

Me oleks võinud trepist minna, nimelt ei läinud. Kaldtee leidsime ka - poole trepini - noo mida asja... 

Teenindus oli hästi hea. Söögid head.

Invawc oli ikka kola täis. Aga sinna näiteks iga erivajadustega inimene ratastoolis ligi ei ssagi. Vähemssti  õuest. 

Rannas nägin vee-ujuki-ratastooli. Esimest korda nägin sellist... 

´Hannaga käisime jalgupidi veeski.

Palju muutunud. Miski jäänud... 20 aasta tagused hetked ikka meeles ... Võsalõikurid, mis kinkida lubati ööklubis, ootan siiani... Aeda oleks nüüd pagan vaja 😀

Armas päev armsate inimestega oli eile.

Usaldus

Usaldamine. See on pidev küsimus näiteks siis, kui lapsed mul toas... 

Kardetakse, et ajan kellegi alla. Mitte alati. Tihtilugu siiski.

Usaldan iseend.

Ei ole veel  kedagi alla ajanud. Mul vist veres, kui eriti lapsed ratastooli vaadeväljas, olen väga tähelepanelik... 

Aga Kass Bongo usaldab mind küll 110 % . Igal hommikul peaaegu naudib, kui sõidan temast üle. Otseses mõttes. Ta lebab nimelt vaibal  mu rajal - ja ootab, kui mina täpselt üle tema lähen. Millimeetri pealt vahel. Vahel jääb mul süda seisma, kas õnnestub haiget tegemata ületada kassi... Bongo lihtsalt naudib. Vahel püüan kaarega mööda minna, siis Bongo jookseb ikkagi ratastooli alla - ta peab naudingu saama 😃😉    

Oi, kuidas tige olen

Kaidi kinkis lilli. Näituse puhul. Tagant järele või... Sel pole  tähtsust, mis ajal lilli kinkidakse... Igatahes armas! Armas on lilli saada! Armas on ka lilli kinkida! Mõlemapoolne armas rõõm.

Eile öeldi, et ma olten tige naine...Täiest lambist. Päriselt. Kutsuti üleeile ilusti kenasti teatri ja kontserditele. Ütlesin, et enne peaksime kohtuma, näiteks kuskil kohvikus... Oldi sõbralikult nõus... Ja eile olin ühtäkki mitte hooliv ja tige 😀  

Naersin. Soovisin häid soove.  Nagu soovin alati. Sest mina ju ei tea, miks ta minu peal end väljas elas ning see pole enam ka mu probleem. Lõpetasin suhtlemise.

Valetaksin endale, kui see ütlemine mind ei riivanud... Riivas küll. Korraks. Miskit sellist ma ei oodanud, ei osanud oodata. Mina ei lähe ju võõrast tigedaks tembeldama... 

Võib - olla nähti mind jälle hoopis teisena, kui on harjutud mõtlema... Et ma puudega naisena polegi väeti hallhiireke... Isegi Vanemuises olen käinud. Ja kindlasti lähen veel.  Lähen ka ise lavadele...

Järjest rohkem usun - kuid usun ei kõla siin üldse hästi - et enamus mehi ei tea ise ka, mida nad elult soovivad või ei oska soovida... Muide, ka paljud naised... Siis tulebki dilemma minuga neil. Eriti meestel... Dillemma on neil enda sees aga... Mina olen ja elan ikka raamidest välja. Teistmoodi ma lihtsalt ei saaks ega oskaks.

Aga Vooremaa lehelugu on toonud üllatavaid palju häid ja sooje vastukajasid Palamuse näitusele. Ja loomulikult ka mulle kui kunstnikule.       Mina aga loodan, et Tootsi Tasku on palju kliente juurde saanud. 

Minge sinna kohviku sööma!!! Näete  mu näituski ´Armastus suves´💕

Suur aitäh, kes on mulle aind head soovinud. 💖

Tigegi võin vahel olla.  Harva. Põhjusega. Näiteks, kui keldris ummistus ja uputus ning vaja keset laupäeva lahendada  olukord...    Kanalisatsioonist tulevad välja kellegi aluspüksid... Siis saab jälle naerda... Nutt ei aita ju...

Tänane tõsilugu mu majast. Juhatuse tööst. 

Elu põnev ja ilus.

 Naera ja elu naerab vastu. 

Saladus on, et kõik inimesed on ainult inimesed. Kõikidel on oma tõed... 

     
 

Sain  taas varbaid ujutatud. Emajões. 

Tuleb ju igat suvehetke võimalikult palju kasutada... Mõtlen, kas saan suvel kuhugile ujuna ja kellega ning kas saan mõnel suveöölgi väljas olla, teha miskit vahvat... See nädal, eriti viimased neli päeva olen saanud suve naudita.  Ilmgi lubanud, see minu ilm. Mulle meeldib päike ja soojus.

Paar päeva tagasi  istusin kivil, Käisin külas. Mõtlesin,. et mu ümber on olnud ja on head minu inimesed - olen küll üks õnneseen. Küllap olen neid kõiki, kes on jäänud ja jäävad minuga, väärt. Ma pole kivil üksik konn ja konn ka vaid mõtles, et ta üksi on...   

Need tokkroosid...

 ... õitsevad aastaid kiviaia ääres... Olen vist igal aastal nendega pildi teinud. Tokkroosid on kuidagi Kaagvere suve sümbol... Minu meelest. Sel kevadel panin ise piirde neile ette, et maha ei niidetaks... Keegi teine pole tõenäoliselt sel aastal neile mõelnud, et hoolitseda koos... Aeg muutub, inimesed muutuvad, küllap lilledki muutuvad... Eile oli ilu. Täna on ilu. Aga miski kripeldab südames... Võib-olla mõne aasta pärast pole siin tokkroose... Keegi ei mäletagi, et nad ilutsesid siin... Minu teada kunagi ammu istutas esimesed tokkroosid siia kiviaia äärde  mu kunagine naabrimammi, kes oli omamoodi väga üksildane ja   tark. Minule võis tundide kaupa rääkida lugusid, ka värvidest... 

Eks me kõik võime rääkida omi lugusid... Vähesed lood jäävad kõlama... Aga elu ilu on sellegoolest ilus. Vähemasti seni kuni kanname säravat ilu endaga kaasas ja oleme hetkedes kohal... 

Vooremaa leht kirjutab näitusest Palamusel

 https://www.vooremaa.ee/kunstnik-tiia-jarvpold-onn-on-olla-onnelik/?fbclid=IwY2xjawLnRp1leHRuA2FlbQIxMABicmlkETBrZU5JdjNHeEJHTnVvSlNWAR6yLFO2cHPCgge9QrvvNi4N7koerApSf9J3TBX1aPSnMAY9QNKnTkAg1-ndRQ_aem_0Jux_HZLuESZ8FnsCoaadw

Üks väike asi taas tehtud õnnelikult ja rõõmuga.

Paljajalu Tartus ehk ratastool Rally Estonial

Käisin paljajalu linnas. Vist ainukesena paljajalu tänavatel. Jätsin nimme papud autosse... 😉

Tundsin end ülihästi.  

Päev oli pisikesi üllatusi täis. Hommikust saadik... 

Jõgevamaa - Vooremaa ajaleht tahtis väikest intervjuud ja hästi kiiresti. Lugu tuleb Palamuse näitusest. 

Siis leidsin käekotist, mitte rahakotist, raha, mida ma ei teadnud seal olevat. Summa polnd suur, kuid üllatus oih milline 😀 Juulis päkapikud !!!

Natuke tegin tööd. 

Siis läksin niisama linna. Jalutasime  isikliku abistaja Elviga pea Annelinnast Toomemäele ja tagasi.   Ma polnud kaua niiviisi lihtsalt jalutanud ja avastasin, kui palju on Emajõe kaldateed muutunud.   

Toomemäel, kui istusin  pingile, rallis ratastool mäest alla 😂😂😂 Õnneks mitte tee poole... Oi, plahvatasime Elviga naerma. Toomemägi rõkkas me naerust. Seda hetke ei saa sõnadesse panna - see lihtsalt oli hetk... Ratastool seisis pingi kõrval ja siis kuulsime sahinat, vaatasin, nägin - ratastool seisis mäenõlva all... Mitte üht lükkajat polnud... Ja siis naersime ja naersime. 

Enne olime just kesklinnast läbi tulnud, kus hakkas Rally Estonia. Mina seda ei teadnud. Ma ei kuula ega vaata ju uudiseid ... Vahva oli sellegipoolest. Mulle meenus Madridi jalgpalli võistluse algus, meeskonna ootamine, rahva summ...  

Igatahes minu ratastool rallitas sajaga.😂😂😂 

                                                                 Ingel Ingli sillal

Ekstreemsus täna ehk väsinud naba

 

Käisin täna Tallinnas. Isikliku abistajata. 

Mul ei jäänud muud üle, kui mängida minek jälle ümber. Sest kahte korda sama asja ära jätta ma lihtsalt ei tohtinud ega saanud... Ma ei saanud iseend ega teisi alt vedada...

    Ekstreemne päev, natu ekstreemne, oli lõpuks väga asjalik ja hea. 

Kui hommikul ära jagasin, et abistajad, ka varu abistaja magavad ehk, siis hakkas kiire ja paanika - autojuhiks tuli õnneks Si lver. 

Kristi sõitis kohvitassi tagant mind riide  panema. Rabas kaasa mulle hommikuputru, et ma tühja kõhuga ei läheks. Hästi armas. 

Kolmveerand tunniga oli paanika pea lahendatud. 

Tallinnas tuli korraks appi sõbranna Kati. Nagunii tahtsime näha, kuid mitte just selliselt - teises olukorras veidi. Aga ikkagi oli vahva näha ja teada, et me oleme teineteisele olemas ikka ja alati. 

Käisin Maarjaga  meistrikursusel, mis pakkus uusi teadmisi ja oskusi, mida saan oma hääle- ja esinemisvõtete arendamiseks kasutada.  Meile tegid privaatse töötoa Ali - Rezza ja Miriam Hispaaniast. Eelmine nädal jäi just seal töötoast käimata. Nüüd saime meile pühendatud töötoa. Mina olen selle üle väga uhke ja tänulik. Õnnelik. 

Tagasiteel tundsin, er mu naba oli hääle harjutustest väsinud 😋😉

Silver on teinud hommikul pilte, kui Kristiga treppist alla läksime ja rääkisin Katiga telefon sülles. Tavaliselt trepil ei räägi ma telefoniga. 

 ´

Huvitav on, et ise tegelesin ekstreemsustega videos, kas jah ekstreemsusele... Taaskord ütlesin ise jah kindlasti. Ja Paivilla jõudes sõitis meie ees auto numbriga 999 ja taha oli kirjutatud "Nii palju võimalusi" - naeratasin endamisi. 

Veel pilte reedest ehk suurest sõbrast

 

Tiia Võlumaa

 Kui argine pühapäev ei sära ega loo enam midagi uut, siis tuleb hakata kirjutama... loitsu. Seda ma tegingi.  Õhtu jooksul sündis - Tiia VÕLUMAA. Sündiv kodu, mis kutsub mind endasse😍 Ma olen seda ruumi tundnud kaua. Mitte joonistanud ega mõõtnud – vaid tunnetanud. Isegi märkmiku kirjutanud... Nüüd on hetk seda ka avalikult kirja panna... 

 See ei ole lihtsalt maja. See on loominguruum, pesa, lava, metsahing, saunarituaal, Bongo käpad muru sees.

See on mina nähtaval, aga hoitud. Mina liikumas, aga juurdunud.

MINU VÕLUMAA

Maja – punane nagu soe süda

• Hubane, kutsuv ja nähtav. Punane maja on kui tuletorn loovusele. Metsa ja järve ääres.

• Kaminaga elutuba – soe, pehme, kutsub jagama ja unistama.

• 4 kuni 5 tuba, sh:

1. Ateljee – valgusküllane ruum maalideks, liikumiseks, loomiseks.

2. Magamistuba – turvaline pesa, altar ja vaikus.

3. Abistaja tuba – omaette, puhkuseks ja taastumiseks.

4. Rituaali- või külalistuba, galerii – tseremooniateks  või ürituseteks, vaikuseks või jagamiseks. Seal on väike lava.

5. Söögituba ühendatult elutoaga – kodune ja ühendav. Vajadusel saab muuta kohvikuseks.

Ratastoolile ja erivajadustele kõik ligipääsetav. Maja on ühekordne terassiga. 

 Saun

• Asub maja kõrval, puuküttega, looduslikust materjalist.

• Eesruum või terrass – koht vaikuseks enne ja pärast saunarituaali.

• Võimalus pesta end puhta veega või jahutada end looduse keskel.

 Aed

• Aias jalutavad kass Bongo ja koer – mõlemad Võlumaa hoidjad.

• Aiatibi – värviline, naljakas või sümboolne kuju, kes tervitab külalisi.

• Aed elab – taimed, putukad, hääled, vaikus.

• Lastele mänguväljak.

 Võlumaa energia

• Iga tuba toetab eneseväljendust ja taastumist.

• Ruum ei nõua, vaid kutsub – voolab, mitte ei suru.

• Tseremooniad, looming, rahu ja nähtavus saavad siin koos elada .

 VÕLUMAALE on kõik oodatud, kes soovivad tulla. 💖💕

Armastusega Võlumaalt.
Mina juba toimetan Võlumaaga.
Kui tunned, et oskad mind selles toetada – ruumi, mõtte, ühenduse või inspiratsiooniga – kirjuta julgelt. 

 

Oli kuu alguses väike pidu...  Ja nüüd peagi juuli keskpaik...

Mul tõesti tunne, et ajal pole enam aega... Olen hästi palju ajast kirjutanud. See lause võtab kokku aja möödumise... 

Kuid olen hästi palju saanud  siiski toimetada... Ja ka mõnest asjast loobunud. Usun aga, et loobuminegi annab uued võimalused ja veel paremad, kui enne loobumisi. Iial ei tea, mis milleks hea on.

Tuleb võtta asju nii nagu nad parajasti  on. Rahulikult. Järgmine hetk võib asi üllatada. 

Täna oli pool molutamise päev. Aga ka asjalik. 

Avastasime  Toomasega,. et kohvimasin on oma aja elanud. Viskasime pidulikult tänuga tundega ära... Aga nali on see, et just Viljandis vaatasin naljaga muuseas uut kohvimasinat... Soovidel on kummalised viisid täide minna... Tuleb mõnd aega pätikohvi juua. Seni kuni uue masina saan...

Tootsi Taskus

 Armastus suves ehk minu 97 näituse avamise algus oli nii eriline kui olla sai

Hobune Vesber sõidutas mind kaarikus Tootsi Tasku kohviku mööda Palamuse...Palamusel oligi päikesepaiste, nagu tellitud

Aitäh Palamuse Tootsi Tasku perenaine Esta Samuti aitäh Elvi, Angie, Maarja, kes tõite ja lõite päeva rõõmu ja õnne juurde. Hannale ka aitäh, kes oli taas päev otsa minu kõrval , kellega koduteel arutlesime, et see näitus jääb meelde väga erilisena.

Aitäh Palamuse rahvas

   Minu uus sõber Hobune Vesper. Ma polnud varem iial nii suure hobusele nii lähedal olnud. 😍

Üks noormees, üheksa aastane, kinkis mulle kaelakee 💖Pani julgesti ka mu maalidele hindu 😍

Hommikul oli tunne, et pean end Teele moodi riide panema... Ikkagi Palamuse... Saab tunda Palamuse Tiiana 😋😉 See vist õnnestus ka... 

Hommikul aitas Mirjam riidesse .. Hanna tegi soengu... 

Vahva oli, hobusõidu ajal inimesed lehvitasid. Arvati ka, et on pulmad...  

Kui kord leian Tootsi, siis miks mitte teha pulmasõit hobukaarikus 😀  

Pärast tööpäeva - näituse avamine on mulle siiski loov töö - jalutasime Hannaga natu ringi.

Armas päev oli.

Näitus jääb lahti, kuni tuleb mulle või Tootsi Tasku uut.

Pühapäeval on  kohviku aastane sünnipäev.

Minge kindlasti sinna sööma, kui Palamusele sattute.