Teate nalja...

Nali on see, et sain aru, kui hea on mitte saata ära joosta 😂Kuigi nii nii väga tahaks kuhulegi joosta ja öelda, kõik - mulle aitab, lähen teise mängu 😀

Täpselt selline tunne oli täna me maja korduskoosolekul. Pidin alustama ise, see on üksi. See oli esimene kord, kui juhatus alguses pole täis või pool koosseisus kohal... ´

Aga ma vist sain siiski hakkama. Kuigi närv oli sees...

Tegelikult on hea tunne, et oleme kogu majarahvaga jõudnud renoveerimise küsimustega täpselt nii kaugele kui oleme jõudnud... Lootust on suurem kui kuinagi varem... Mina näen juba maja renoveerituna.😉

Kuid samas ma tean, et siia ma ei jää... Minu pisi loss aiaga ja männipuuga on kuskil mujal... kus minu armastuseenergia... 

Ma soovin lihtsalt, et need toredad inimhinged, kes siia majja elama jäävad, ka mu oma korterisse, on kena ja soe kodumaja, soojad kodud... 

Ma olen tänulik, et majarahvas on mind omaks võtnud ja usaldanud me juhatusele tähtsa asja... Ega ma ei teagi, kas ongi erivajadustega inimesi, kes tegeleks korteriühistu renoveerimisega...

Olen enda üle natu uhkegi.

Et ma ei saand joosta koosolekult. 😉😍   

Enne koosolekut jooksime Annabeliga küll jõe äärde. Korraks. Oli ju lõpuks suveilm. Jõe ääres saab alati rahu südame. Rahu vajasingi...