Kõige ägedam oli nii päeval kui ka õhtul omaenda trepi peal. Kuna Valev aitas mind esimest korda trepil nii alla kui ka üles, siis alla tulemisega oli hästi vahva hetk. Esimest korda elus aitas mind trepist pooleteist käega mees, see oli Valev. Uskuge mind, mul oli tõesti hästi turvaline tunne, aga ratastooli tagamusid käetoed, millest lükkaja kinni hoiab, oli liiga all. Siis mõtlesime poole trepi peal, et paneme ülespoole. Aga see liblikakruvi ei tulnud kuidagi lahti! Siis tulid ootamult naaberkorterist töömehed, keda mina nägin esimest korda elus! Ja hakkasid meid aitama. Üks tõi isegi roosa tööriistakohvri, kus olid roosad tangid! 😍 Saime käetoed paika. Teine mees minu selja taga küsis, et ehk aitab mind ise alla. Aitas alla, rahulikult, aegamööda, jumala enesekindlalt! Olen täiesti kindel, et temagi seda esimest korda elus.
Tagasi koju tulles, avastasime Valeviga, et tal on parem mind toetada ja ma jooksin ise oma jalgadel trepist üles! 😀 Vot seda ma ei olnud üks 7-8 aastat teinud, kuigi vahel olen mõelnud küll. Kaks korda lihtsalt puhkasime jalgu trepi astmel istudes. Nii me saimegi ilusti tuppa. Mirjam tõi ratastooli järgi.
Vot sellised seiklused olid täna, kui me valisime minna lihtsalt rallima. Mina läksin lihtsalt kaasa, kuna mul ei olnud midagi tähtsat teha ka.
Homme ma lähen Tootsi Tasku, vaatan mis seal juhtuma hakkab! 😉
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar