... õitsevad aastaid kiviaia ääres... Olen vist igal aastal nendega pildi teinud. Tokkroosid on kuidagi Kaagvere suve sümbol... Minu meelest. Sel kevadel panin ise piirde neile ette, et maha ei niidetaks... Keegi teine pole tõenäoliselt sel aastal neile mõelnud, et hoolitseda koos... Aeg muutub, inimesed muutuvad, küllap lilledki muutuvad... Eile oli ilu. Täna on ilu. Aga miski kripeldab südames... Võib-olla mõne aasta pärast pole siin tokkroose... Keegi ei mäletagi, et nad ilutsesid siin... Minu teada kunagi ammu istutas esimesed tokkroosid siia kiviaia äärde mu kunagine naabrimammi, kes oli omamoodi väga üksildane ja tark. Minule võis tundide kaupa rääkida lugusid, ka värvidest...
Eks me kõik võime rääkida omi lugusid... Vähesed lood jäävad kõlama... Aga elu ilu on sellegoolest ilus. Vähemasti seni kuni kanname säravat ilu endaga kaasas ja oleme hetkedes kohal... 
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar