Käisime eile sõitmas. Hea armsa seltskonnaga. Mulle meeldis, et ma polnud nii öelda sedapuhku ühe abistajaga kahekesi ning kuklas ei tiksunud tööandja roll. See on ju mul pidevalt... See selleks.
Mina jalutasin oma Võlumaal. Mõtetes. Keegi ei pannud seda tähele. Otsiti energiaid... Minu energia oli otsapidi Tiia Võlumaal.. Sealgi saab olema armastus...
Siis läksid kõhud tühjaks. Eriti mul. Hommikul jõin kohvi. Oli ka veel laulutund... Ei olnud ka kõht tühi. Mõnikord ma ei söögi hommikuti...
Pühajärve restoran. Ma polnudki, ma usun, et keegi meist polnud kaua restoranis söönud...
Kuid ikka polnud see ligipääsetatav nagu üheksa aastat tagasi. Tiirutasime ümber hotell. Lõpuks viidi meid sõbralikult läbi maja ja köögi restorani. Väike tore seiklus.
Me oleks võinud trepist minna, nimelt ei läinud. Kaldtee leidsime ka - poole trepini - noo mida asja...
Teenindus oli hästi hea. Söögid head.
Invawc oli ikka kola täis. Aga sinna näiteks iga erivajadustega inimene ratastoolis ligi ei ssagi. Vähemssti õuest.
Rannas nägin vee-ujuki-ratastooli. Esimest korda nägin sellist...
´Hannaga käisime jalgupidi veeski.
Palju muutunud. Miski jäänud... 20 aasta tagused hetked ikka meeles ... Võsalõikurid, mis kinkida lubati ööklubis, ootan siiani... Aeda oleks nüüd pagan vaja 😀
Armas päev armsate inimestega oli eile.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar