Pole ´mitu päeva kirjutanud...
Aga siiski olen hästi tegutsenud... On hommik ja juba on õhtu ja jälle hommik... Ajal nagu pole mu jaoks tähtsust... Ma ei tunneta aega niiviisi nagu ennem... Ma lihtsalt elan... Ja voolan või lendan... Omas tempos, kuid ma ei mõtle, et on kiire või et on aega... Päris huvitav on see tunne, mida sõnades ei oskagi öelda...
Lendlevad lilleõiehelbed, mida õrnalt puhkudes viib tuuleke lendu... Ilus hetk... Mida näed küll silmaga, ja mõtled, et ilus... Aga tunnetades on see imeilus kordumatu ja ka pisut kurbvalus hetk, mis on ja samas saad aru, et ongi kadunud...
See pilt selle suve esimesel suvepäeval... siinsamas Kaagvere metsa vahel. Vahel on tunne, et suvi ei tulegi see suvi... Südames on ikka suvi.
Täna käisin botaanikaaias. Mitte niisama jalutamas. Vaid loomas uusi ja uusi väljakutseid ja kohtumisi. Tegime videoklippe. Rohkem ma hetkel ei ütle... Iga asi omal õigel ajal.😉
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar