Isikliku abistaja töökuulutusele on juba mitmeid kandideerinud. On kirjutatud toredaid motivatsioonikirjugi...
Kuid jällegi, esimene töövestlusele tulija kadus täna kuhugile... Pea kohe helistas reedel, kui kuulutuse panin... Lubas tulla. Leppisime aja kokku. Ootasin. Keda ma aga ei näinud töövestlusel oli kandidaat... Eelmine aasta sellist asja ei näinud - kõik, kes soovisid abistaja tööd, tulid ja jäid ka, kes lühemaks ajaks, kes on siiani mu isiklik abistaja, Annabel. Jaana.
On aga tuhandeid kordi vist küll, kui inimene ei ilmu töövestlusele sõna lausumat... See on lihtsalt natuke mõttetu käitumine. Tööotsijalt.
Täna avastasin, et minus oli rahu olukorras.
Ootasime Mirjamiga tunnikese. Et mida iganes võib juhtuda, et töövestlusele hilineb... Ei ühtki selgitavat telefonikõnet ega sõna facebooki...
Teadsin, et ma ei hakka mitte tulijat taga ajama. See pole tööandaja kohustuski. Järelikult ei olnud lihtsalt minu inimene... ja mina tema inimene....
Ainus ajast oli natu kahju. Mul oleks olnud muudki teha, kui oodata...
Mirjamil saab neil päevil minu juures töötatud 7 aastat💕💖 Alguses soovis kuu olla tööl... Kuust on saanud 7 aastat ... Mina olen Mirjamile tänulik. Nii vahva, et me teed ristusid tänu ka töökuulutusele. Seda mina aga ei oska öelda, mitu abistaja kandidaati olen Mirjamiga koos töövestlustele oodanud ning mitu töövestlust läbiviinud...
Leidsin ühe esimesi pilte ´Mirjamiga 😉
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar