Toredad üllatavad ja hästi rõõmsad hetked olid Tallinnas. Sai jalutada. Ka Kadriorus Kadri ja Madisega. Nägime üksteist viimaks päriselt. Facebookis oleme Kadriga juba mitu aastat sõbrad. Nüüd oli õige hetk kohtuda. Oli imearmas jalutus imearmsate sõpradega. Ńing istusime Goumet Caffe Kadriorus. Väga lahe ja lahke teenindus. Otseloomulikult mina sõin vaarikakooki.
Leidsime Kadriga mere ääres kritseldatud ühe super hea lause: ELU PARIM ELU
Tartu poole tagasi sõites täis rongis mõtlesin selle mõttekillule naeratades. Need kolm sõna võtavad kõik kokku... Hetkedes hetkedesse. Meie ise teemegi oma elust parima elu.
Veel kohtusin Kati ning Liia ja Heikiga. Nad on ikka alati armsad . Imelised.
Laupäeval õhtul leidsin end päris juhuslikult Alexsela Kontserdimajas. Tõesõna seda Salajuttude vestlusõhtut polnud plaanis ega ma ei teadnud sellest midagi... Ma ei ole ausalt jälgnud Mallukat aastaid, ammugi ei ole kuulanud tema podcaste - läbi siiski teiste tean neist. Lihtsalt see kõik pole minule. Kuidagi pole noh. Ja see on vägagi OK. Kuigi vahel olen naernud kaasa. Laupäeval naersin ka, kuid ma ei teadnud, mida naeran või keda naeran. Lava säras, kuid salajutud tundusid nii absurdsed. Vist see ajaski naerma.
Kindlasti on Malluks ja Kristina leidnud oma brändi. Vaga super.
Aga minu kokkuvõte juba saladuste vaheajal oli üks lausse; Liiga palju sitta!!! Jaana ja Annabel plahvatasid naerma. Mina oleksin hea meelega lavale läinud ning ütles, et rääkime päris sittast ka. Ja salakirjade kirjutajatele ka sedasama ütles. Ma saan aru, et probleeme saab ja võib naljaks teha, see on mind ennastki aidanud, kuid...
Õhtu algus oli väga lahe. Mulle meeldis tants ja Malluka lavale maandumine.
Ma ei kahetse, et läksin.
Jaana võlus ratastoolis-vaataja Kristinalt välja, sest email, kuhu pidi kirjutama ratastoolist, vaikis. Juba see on sitt - lugu, kuigi piletid olid välja müüdud, kuid vastata oleks võinud ikkagi. Noh, meie õnneks saime ratastooli + saatja piletid poole hinnaga ning Annabel sai naudita oma sünnal salajutte koos meiega.
Elus polegi sitta, kui oskad lõpuks seda teise nurga alt näha.
Vabandust. Ma pole kuskil nii palju sitta kirjutanud ega sedaviisi rääkinud. Pole minu moodi. Aga praegu teist moodi ei saanud.
Vähemalt nägin Alexsela Kontserdimaja ära. Selle nimega polndki seal käinud.
Ja siis saime veel kokku Leeloga, keda polnud aastaid näinud.
Kõik oli ja on võimalik.
Tuhat tänu Jaanale, kellega oli mu puhkus esimene pikem seiklus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar