See aprill...
See tänane päev... Täna sünnib tõenäoliselt uus armas maal... Olen loomise laine....
Aga meenutan papat... ja vanaemat... ja ka Aivarit... Aprill on kuu, kus olulised kallid hinged on lahkunud... Papa ärasaatmisest saab täna 18 aastat...
Kuidagi uskumatu...
Kurb päev oli väga imeline... Minu kõrval olid minu inimesed....
Praegu kuulen Armastuse lugu Eks, iga armastus on isemoodi... Laps sünnib, saab ka kohe armastust tunda...Terve elu kohtab armastusi, üks lõpeb, teine algab... Vähemalt mina taipasin täna nii...
Mina usun küll, et papa armastas mind meeletult. Kuigi ta jõi palju. Seda ma ei sallinud... Kuid ta kinkis mulle elu.
18 aastat tagasi kartsin seda, millest ma pole eriti rääkinudki - kuidas saan üksi kodus hakkama... Täna aga ei karta. Olen päris palju üksi... Abistajad tulevad ja lähevad. Pea iga päev, kuid siiski tulevad ja läheevad taas oma ellu... Lapsed elavad ilusti oma elu... Nii saan olla kindel olla vaid iseendale.
Teist papat või vanaemasid või ka lahkunud eksabikaasat ma ka ei soovi... See oleks mõttetu ka nii mõelda... Minevik möödas. Minevikkus on olnud siiski armastust palju...
ON TÕESTI ALGUS VAID... Minule...
Nüüd ikka ´armastada praegust hetke, hoida hinges häid tundeid... ja nii ongi kõik võimalik, on algus vaid ...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar