neljapäev, aprill 09, 2026

Meie 2 ja 1 aasta

Annabeliga saab täna aasta, kui me kohtusime töövestlusele. Ta on väga tubli isiklik abistaja ja super asjalik noor.
Ta käib gümnaasiumi lõpetamise kõrvalt tööl. See on päris keeruline ja raskegi. Kooli lõpetamine on minu meelest täitsa hulluks aetud... Kuulen ja näen suht ligidalt see aasta. Vahel on selline tunne, et noortelt nõutaks jumal teab mida nagu oleks viimne päev käes. Ime ei ole siis, et noored on stressis või mida iganes. Tundub, vähemasti mulle, et ei jäeta koolis hingamisaegagi...

Mind kutsub Annaabel aeg-ajalt Mimmu Mammaks 😍
Seega Mimmu Mammanagi on mul lapsi rohkem kui mitu 😉

Meil on esimene kohtumine täpselt meeles. Täna meenutasime ja naersime.

Eelmine aprill tuli ühe kuulutuse peale neli abistajat, kes ka alguses jäidki abistajateks... Vaid Annabel on jäänud tänaseni.


Selline ongi minu isiklikke abistajate kogemus, Kes jääb kauemaks, kes vähemaks ajaks. Kõik saavad minultki miskit vastu, mida ei saa raha ega tundidega mõõta,
Mina saan elada ja hingata oma elu, mida samuti ei saa raha ega tundidega mõõta.
See on üheskoos loomine. Sõnadesse panna seda aga ei saa. See on tuul, mida tunned, kuid ei saa aru, kust ja kuidas tuul tuleb, kuigi tead ka, mis on tuul.




Kommentaare ei ole: